Olga Jürgenson
Peegeldudes Veneetsias

Olga Jürgenson on pärit küll Eestist, ta sai ka oma esimese kunstihariduse Jõhvi kunstikoolis, kuid elab ja töötab juba paar aastakümmet Inglismaal. Ta on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle tööd on olnud väljas Liverpooli, Moskva ja Uraali biennaalil, X "Manifestal" Peterburis ja LVI Veneetsia biennaalil, tal on olnud isikunäitused Peterburis Ermitaazhis (2013), Cambridge?is (2014), Barcelonas (2018) jne. Olga Jürgenson kureeris LVII Veneetsia biennaalil Mauritiuse paviljoni ja nõustab Londoni Pu?kini Maja kunstiprogrammi.
Olga Jürgenson ei ole ka Eesti kunstiväljal päris tundmatu nimi: tema esimene isikunäitus oli Narva kunstigaleriis 1990ndatel, 2008. aastal oli tal koos Mare Trallaga näitus Tallinna Linnagaleriis, 2009. aasta detsembris ? 2010. aasta jaanuaris ta osales Anders Härmi kuraatoriprojektis "Blue-Collar Blues?.

Vabaduse galerii projekt "Peegeldudes Veneetsiat" käsitleb naise seksuaalsust, selle seotust kultuuriliste tähenduste ja reeglitega.
Veneetsia on läbi aegade olnud turismiahvatlus ja sellega on alati kaasnenud ka turistlik suveniirikaubandus. Renessansiajal oli üheks suuremaks sissetuleku allikaks peeglitööstus, Veneetsia eriliste peeglite valmistamise saladust hoiti hoolega ja nende hind oli erakordselt kõrge. Peeglist on saanud juba ammu argiese, ka Veneetsias valmistatud peegli suudavad endale paljud seotada, kuid Veneetsia erilisus meeltiab sinna siiani hulgaliselt nii-öelda tava-, aga ka kultuurinähtustega seotud turiste. Kunstiinimesi köidab kõikvõimalike turistlike ahvatluste kõrval ka vanim ja suurim nüüdiskunsti üritus ? Veneetsia bienniaal. Veneetsiast on inspiratsiooni ammutanud palju kunstnikke, muusikuid, kirjanikke, filmitegijaid ning enamus neist ei ole Veneetsiat kujutades-tõlgendades pääsenud mööda seksuaalsust puudutavatest teemadest. Peaaegu mitte kunagi pole Veneetsiaga seotud seksuaalsuse kujutamine piirdunud romantilise heteroseksuaalse armastuslooga, kuigi neidki leidub hulgaliselt, vaid peaaegu alati on saartel ja kanalitel paiknev karnevalilinn kutsunud puudutama nii-öelda hämaraid, üldkehtivatest normidest välja jäävaid alasid. Hea näide on Thomas Manni üldtuntud jutustus "Surm Veneetsias" ja selle põhjal valminud Luchino Visconti samanimeline film.
Olga Jürgensoni installatsiooni keskne tegelane on naine ? paljuski tema ise, kes ilmub vaataja ette fragmentaarsete peegeldustena. Selfie?idena võetud erootiliste fotode kaudu ei analüüsi ta mitte ainult keskealise valge heteroseksuaalse naise seksuaalsust, peidetud ihasid, vaid ka nende vastupeegeldusi, kas siis otseselt peeglites või tehisintellektiga varustatud seksinuku Samantha kujutistes või ka naiskirjanike Veronica Franco ja Erica Jongi tekstides. Ehk on siis loonud möödunut ja praegust aega ning selle kaudu ka tulevikku siduva võrgustiku. Naise enesekujutisest on tarditsiooniliselt räägitud eneseimetluse, nartsissismi võtmes, kuid jäetud kõrvale Nartsissuse müüdi teine tegelane, Echo, kes kaotas näo ja kelle hääl kordas järele vaid seda, mida kuulis. XVI sajandi Veneetsia poetess, kurtisaan ja protofeminist Veronica Franco, aga veelgi enam meie kaasaegne ameerika kirjanik, 1960ndate?1980ndate seksuaalrevolutsiooni üks sammas Erica Jong ei karda rääkida naise seksuaalsest ihast ja on andnud Echole oma, naise hääle. Veneetsia on ka Jongi mitmes teoses mitte ainult kui tegevuspaik, vaid aktiivne tegelane. Installatsiooni peeglid on kaetud nii tugeva paatinakihiga, et peegeldatav on vaevu nähtav ja pigem peegeldub vastu tekstis ja fotodes, kusjuures fotosid on töödeldud niiviisi, et raske on eristada, kas tegemist on naise või nukuga. Asi pole vaid pildistamis- ja töötlemisviisis, häälega varustatud tehisintellektiga nukk on juba praegu elutruu ja seetõttu ka tõsiselt võetav seksi- ja ka vestluspartner. Rääkimata sellest, mis võib juhtuda üsna lähistulevikus.

Reet Varblane

Peegeldudes Veneetsias

Iga kord, kui tulla Veneetsiasse, peegeldutakse tagasi kellestki teisest, teise unistusest, unenäost, nagu see oleks su enda peegel.
Erica Jong, "Serenissima", 1987

Ma vannun sulle, et kui nägin oma portreed, su jumaliku käega tehtud teost, kahtlesin pisut, kas see oli maal või kuratlik trikk, ilmutus, et ma ei armuks iseendasse, nagu see juhtus Nartsissusega (tänu jumalale, ma ei pea ennast nii ilusaks, et kardaksin minna enda sarmist hulluks). See peaks juhtuma mõnel teisel mulle siiani tundamatul põhjusel.
Veronica Franco, "Kiri Jacopo Tintorettole", Veneetsias 1575. aastal.

Turistlik suveniirikaubandus on olnud Veneetsia üks tähtsamaid sissetuleku allikaid. XVI sajandil olid selleks peeglid, mille maksumus oli võrreldav suure laeva omaga ja mis seetõttu olid kätte saadavad ainult Euroopa kõige võimsamatele valitsejatele. Aeg on edasi läinud, arusaamad muutunud, kuid inimlik kinnisidee näha ennast vastu peegeldumas on ainult võimendunud. Peeglid pole enam väljavalitute eelis, peeglist on saanud igapäevane tarbeese, taskukohane peegel pole meil mitte ainult kodus, vaid igas odavas hotellis, enesepeegedust võib tekitada ka foto- ja videotehnoloogia abil. Nüüd, 2018. aastal on tehnoloogia arenenud juba nii kaugele, et 3D abil saab luua kas endast täpse koopia, mis mitte ainult anna edasi välimust, vaid imiteerib ka häält. Tehisintellektiga nukud, tänu arvutiajule ja sensoritele kehas, asendavad nii mõnelegi inimesele hõplsasti suhtlus- ja ka seksipartnerit. Intelligentsest seksinukust võib saada normaalne ilming kiiremini, kui oskame arvata. Futuroloogide arvates on inimeste ja tehisintellektiga partnerite abielu 2050. aastaks igati normaalne nähtus.
"Peegeldudes Veneetsias" on installatsioon, mis koosneb erootilistest fotodest ? Veneetsia hotellides pildistatud selfie?dest ja tehisintellektiga seksinukust Samanthast. Fotode ja peeglite kõrval kasutan ka tekste: kahe naiskirjaniku ? XVI sajandi Veneetsia kaunitari, luuletaja ja protofeministi Veronica Franco ning ameerika kirjaniku ja 1960ndate ? 1980ndate seksuaalrevolutsiooni ühe tugisamba Erica Jongi slaidiprogrammina esitatud luulefragmente.

Olga Jürgenson