Ivi Arrak
Valguse poole
21. XII ? 9. I 2019
Psühholoogitaustaga Ivi Arrak on maalikunstnikuna tegutsenud 1990ndate algusest. Tema esimene isikunäitus oli 2004. aastal Tartus Tampere Majas, sellele järgnesid isikunäitused Tallinnas G-galeriis (2007), Draakoni (2008), Hausi (2010), Tami galeriis (2012), rääkimata koosesinemistest Jüri Arrakuga Viinistu kunstimuuseumis (2009), Sofias (2011), Helsingi Eesti suursaatkonnas (2011), Riias (2012), Narva kolled?is (2013), maalikunstnike liidu või kunstnike liidu aastanäitustest.
Kui vaadata tema varasemaid näitusi, siis nende temaatika on olnud, nii nagu seekordki seotud valguse ja peegeldustega. Juba näituste pealkirjades on kunstnik osutanud kas abstraktsemale mõistele, seisundile (?Valgus ja värv?, ?Peegeldused?) või ka isiklikule läbielamisele, tema enda emotsioonile (?Tundlik teekond?). Ka praegune isikunäitus osutab taas otseselt valgusele, selle tähtsusele maalikunstis, aga ka elus. Seda enam, et näitus toimub talvise pööripäeva ja jõulude ajal, kui poeetiliselt väljendudes hakkab pimedus andma teed valgusele. Ivi Arrak on ka ise sündinud detsembri lõpul.
Ivi Arrak ei jutusta lugusid, ei konstrueeri ei enda ega ka teiste eluseikade põhjal uut tervikut. Tema kunsti võib vaadata XX sajandi esimese poole abstraktse ekspressionismi võtmes, sest temagi on sidunud valgust ja värvi helidega, püüdnud leida helidele vasteid värvi ja eelkõige valguse abil (?Värvi heli?, ?Tõusev heli?), nagu tegi näiteks Vassili Kandinski, kuid selle erinevusega, et ta ei võta aluseks midagi reaalsest maailmast, mida siis stilisatsiooni ja üldistamise abil abstraktseks muuta. Ivi Arrak lähtub kas oma emotsioonist või ka üldisemast abstraktsest mõistest ja püüab seda siis võimalikult täpselt, adekvaatselt värvide ja pinnatöötluse, faktuuri abil edasi anda. Kunstniku maalimisviisi võib iseloomustada meditatiivse, isegi teraapilise käitumisena: piltlikult öeldes unustab kunstnik ennast maalima, et siis suhteliselt ühelaadsest motiivist, seisundist, ikka ja jälle teda huvitavast (vaevavast) teemast tuua välja midagi, mis on just maalimise ajal õige. Aga neid võib vaadata ka nii-öelda teaduslikumas võtmes, taevakehade, aga miks mitte universumide muutumise, tekkimise ja kadumise, vastastikuse mõjutamise võtmes. Ka selle tõlgenduse puhul ei saa rääkida struktuuride ja süsteemide konstrueerimisest, siingi ei saa mööda kunstniku enda sisemise rahu ja tasakaalu otsingutest.
Reet Varblane