Sirje Eelma
Bottobaapa

Sirje Eelma salapäraselt pealkirjastatud näitust võib vaadata kui kummardust saamidele ja laplastele, eelkõige aga ürgsele loodusele, mis mujal Euroopas kipub lootuselt kaduma. Selle taga peitub kindlasti suurem imetlus ainult looduses ilmneva tasakaalustava jõu vastu.
Kuigi väljapaneku kese on autori segatehnikas, sest klassikalistele sügavtrükitehnikatele on ta lisanud fotot, valmisesemeid jms, graafilised lehed, ei ole terviku seisukohast sugugi vähem tähtsad väljapaneku ruumilised elemendid ? kivikujutised ja elegantse graafilise joonega redel, mida kaunistab klaasist näokujutis. Ka Vottovaara ekspeditsiooni dokumentatsioonil, õigemini selle põhjal tehtud videol, nii-öelda algmaterjalil on väljapaneku mõistmisel tähtis roll. Videoteosega ei looda pelgalt harrast tausta, vaid selles tuleb hästi esile praeguse aja linnainimese ebalevus, aga ka elevus ürgse loodusega kokkupuutumisel.
Graafiliste lehtede trükkimiseks on Sirje Eelma kasutanud oma vanu trükiplaate, et struktuuride ja pindade kombineerimisega näidata olnut ? ka oma varasema loomingu mõttes ? värske kogemuse abil teistsuguses valguses. Ka Vottovaara kividesse ja kividele on aegade jooksul lisandunud inimese jäljed. Kunstniku eetilisele esteetikale, materjali taaskasutamisele, keskkonnasõbralikule loomingulisele meetodile pööras tähelepanu juba üheksa aastat tagasi kunstiteadlane Elnara Taidre, kui ta kirjutas Sirje Eelma eelmisest näitusest Vabaduse galeriis (Sirp 5. XI 2010).
Praegusel näitusel saab säästlikkusest rääkida mitte ainult materjalide, vaid ka tööjõu, energia ja aja säästlikkuse mõttes. Et mänguliselt elegantsed kujundid, kahemõõtmelised graafilised lehed ei jääks liialt alla algmaterjali tahumatule võimsusele, vajas kunstnik oma ?Bottobaapasse? kolmemõõtmelisi ekvivalente. Skulptor Terje Ojaver on kümmekond aastat võtnud päris kividelt vormi ja toonud need kunstikonteksti: eksponeerinud koos väikelaste rõivastega, pannud Riia vanalinnas liikuma, riputanud lake jne. Seekord osaleb ta külalisena ?Bottobaapas?: vaataja ette on toodud nii-öelda õpikunäide, kuidas kahemõõtmeline kujutis näeb kolmemõõtmelisena välja. Kuid nihestatud Bottobaapas ei ole Ojaveri plastikust kivikujutis pelgalt teisend, vaid omamoodi väike simulaakrum, trikk tasakaalu, võimalikkuse ja võimatusega. Ka Rait Präätsa loodud naise näoga klaasist objekt ei ole mitte ainult elegantse ruumilise graafilise vormi ? redelikujutuse visuaalne keskpunkt, vaid see kordub mitmes Sirje Eelma graafilises lehes ning lõpetab tema koonduva pildirea. Selles pildireas on mitmeid Bottobaapa väärilisi nihestusi: koonduvat (kas kahanev või kasvav, oleneb kust poolt vaadata) perspektiivi on kujundusega teadlikult rikutud, kõige viimasel lehel on kunstniku enda noorpõlve foto, graafilised lehed on kinnitatud nööpnõeltega, millest on saanud lehe osad).
Elnara Taidre alustas oma artiklit lausega: ?Autori järjekindel soov kõnetada oma töödega nüüdisgraafikat, selle võimalusi ja eesmärke (kunsti)maailmas, teeb väljapanekust laiema arutluse graafika kui kunstiliigi ja visuaalse väljenduse üle.? See käib vaieldamatult ka selle väljapaneku kohta, nagu seegi, et Sirje Eelmale on võrdselt tähtsad ruumi visuaalne terviklavastus ja selle üksikosad. Tema igal metakunstiteosel, tervikul on aga iga kord uus tähendus. ?Bottobaapa? räägib meile meist endist just praegu.

Reet Varblane


Ma pole seal kunagi käinud ja väga tõenäoliselt ei lähe ka kunagi. Ühel päeval kaks aastat tagasi, kui tütar oli koos ekstreemse reisiseltskonnaga Vene Karjalas, sain sõnumi: ?Täna läheme Bottobaapasse?. No mis koht see küll on?
Google andis vastuse. Kui kirillitsas ?Bottobaapa? lugeda ladina moel, saame kentsaka sõna, aga kui lugeda seda vene keeles, saame soomekeelse kohanime Vottovaara. Vottomägi.
Iidsete saami jumalate püha mägi. Suured kivid, alt nagu lihvitud, toetumas väikestele kividele ja seismas võimatul kallakul. Need fotod jätsid mulle sügava mulje. Laplaste ja saamide nüüdsed alad on palju enam põhja pool, olen seal korduvalt käinud, peamiselt Soomes ja Norras. Inari?äärne karm ja karune loodus, tundrud, kivijõed, kidur taimestik, see eriline õhk ja inimesed. Paik, kus väärtused saavad õigesse järjekorda.
Sellel näitusel on kõik ?valesti?. Alates näituse nimest. Kui saami jumalate Karjala-kodu kuulub nüüd Venemaale, siis kuidas saavad kivimürakad seinal püsida, kes on lihvinud kivide alumised küljed ja asetanud suured kivid väikestele, ja kuidas saab kivimägi lahkuda? Lisaks olen tekitatud valeperspektiivi, kus pildirida koondub ruuminurgast hoolimata.
Sirje Eelma