Aime Jürjo
Minu sada aastat
Aime Jürjo (1928) tuli eesti kunsti kohe pärast kunstiakadeemia (siis Eesti Riiklik Kunstiinstituut) lõpetamist 1953. aastal. Ta on loonud skulptuure ? portreesid, dekoratiivplastikat, aga ka mitmeid avaliku ruumi teoseid nagu ?Mängivad lapsed? Porkuni külas 1969. aastal, Eesti piibli monument Jüri kiriku aias 1989. aastal. Aime Jürjo töötas pikka aega skulptuuriõpetajana: Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis 1953?1961 ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis 1971?1986, kus ta viimased kuus aastat oli skulptuurikateedri juhataja.
Kolmemõõtmelise kunsti kõrval on kunstnikku üsna pikalt paelunud ka joonistus ning iseäranis akvarell ja pastell, aga ka mitmete materjalide kooskasutamine ? kollaa?. Tema viimaste aastakümnete huviorbiidis on olnud mälu ? seda nii paiga mõttes, mida võis näha Vabaduse galerii eelmisel näitusel ?Aeg meenutada? viis aastat tagasi, aga ka laiemalt lähedaste inimeste, oma vanemate ja nende eluseikade mõttes ja selle kaudu ühiskonna tähenduse ülekandumisega kunstniku enda ellu.
Praegune näitus on tagasivaade, kuid see pole kindlasti mitte elutöö kokkuvõte. Äsja 90-aastaseks saanud kunstnik on teinud selge valiku ja keskendunud teadlikult paarile üksteist toetavale liinile.
Aime Jürjo portreeloomingust saab ettekujutuse loovate naiste ? kunstnike, kirjanike, näitelejate portreede (?Linda Rummo?, 1972; ?Mare Mikoff?, 1976; ?Mall Tomberg?, 1983; ?Viive Luik?, 1987; ?Vive Tolli?, 1991) kaudu, mis on ühteaegu tagasivaade kunstniku enda käekirjale ? võtetele, millega ta on toonud välja portreteeritule iseloomuliku just sel ajal, aga ka laiemalt portree?anrile eesti skulptuuris 1970ndatel ja 1980ndatel ning selle kaudu tugeva karakteriga loomingulise naise kujutamisviisile. Aime Jürjo ei ole piirdunud ühe materjaliga, vaid kasutanud mitmeid, et teda paelunud modell tuleks kõige paremini esile: skulptor Mare Mikoff on marmoris, tekstiilikunstnik Mall Tomberg puidus, graafik Vive Tolli ja kirjanik Viive Luik pronksis. Aime Jürjo on ise nimetanud XX sajandit tugevate naiste sajandiks.
Loodusest ajendatud abstraktsed pastellid ei paku tausta mitte ainult tugevate naiste portreede galeriile, vaid ka nii-öelda mälu sektsioonile. Selle keskmes on kunstniku isa ja tema entusiastlik tegevus ühistute loomiseks 1920ndail ja 1930ndail. Installatsioon ?Isa kaart? koosneb täpselt sada aastat tagasi Vabadussõja tarvis trükitud kaardi fragmentidest, mille järgi Aime Jürjo isa kas tavalisel või abimootoriga jalgrattal mööda Järvamaad sõitis, et veenda üksi rabelema harjunud maainimest ühinema. Ei ole teada, kas konkreetset kaarti Vabadussõjas kasutati, kuid sümboolselt on selles installatsioonis ühendatud võitlus iseolemise saavutamiseks ja selle edukaks kestmiseks. Nii on kunstnik toonud millegi, mis oli vägagi päevakajaline sada aastat tagasi isikliku ajaloo kaudu ja abil praegusesse aega.
Reet Varblane