Andres Koorti
Laotus

Maali- ja teatrikunstniku taustaga Andres Koort on meie kunstipildis 1990ndate algusest: tema esimene isikunäitus oli 1991. aastal Tartu Illegaardi galeriis, 2017. aastal olid tema maalid väljas Draakoni galeriis. Koort on oma väljapanekuid pealkirjastanud ajatute, peamiselt abstraktsete mõistetega (?Kulg?, ?Kõnd?, ?Eeter?, ?Üleval ja all?, ?Kestev minevik?, ?Koguaeg?), vahel harva on neis vihje praegusele ajale või kunstniku enda subjektiivsele maailmale (?Silma piir?, ?Minu T?), aga seegi on esitatud üksjagu krüptiliselt ega ava kunstnikku vaatajale.
Andres Koorti suurtes maalides ei ole ei jälgitavat sü?eed, pärismaailma illusiooni ega ka efektseid värve või vormikonstruktsioone. Nii nagu koosluste pealkirjade nii ka teoste endiga ei osuta ta millelegi väljaspool oma kunsti, vaid kutsub vaataja pilgu rahulikult kulgema mööda peaaegu et ühevärvilisi lõuendeid, avastama seal nüansse, pool- ja veerandtoone ning nende kaudu ja abil sukelduma endasse, vaiksesse mõtisklusse, kontemplatsiooni.
Andres Koort on ikka kasutanud nii-öelda autoritehnikat. Viimaste aastate maalide puhul on ta liiminud lõuendile loori, mis kuivades jätab maalipinnale kortse ja õhumulle. Sellise protsessi juures ei saa kunstnik lõpuni ette näha ega ka suunata, kuidas lõpp-produkt hakkab välja nägema. Tema maalidesse on kirjutatud sisse juhuslikkus, ettenägematus. Või teisiti öelduna on autor võtnud endalt jumaliku looja positsiooni, ta on vaid protsessi algataja, materjal elab ise oma elu. Filosoof Margus Ott on kirjeldanud seda protsessi läbistuvuslikuna (neid võib vaadata soonestikuna, aga need kehastavad ka teatavaid maailma liigendusi ja protsesse), kus ei puudu ei kunstniku ega ka materjali enesekohasus ning vastasmõju, kus materjali üllatab kunstnikku ja kunstnik materjali. Kunstnik on ise selle kohta öelnud: ?Kui materjali rütm ja iseloom peaks saama minu maailmaga üheks, kui tekib resonants, siis tuleb ka hea pilt.?
Margus Ott on iseloomustanud Koorti materialismi millenagi, mis ulatub teispoole materialismi ja idealismi, sest see toob välja valmimisprotsessi, kus materjalid oma soonestikulisi kujuüleseid singulaarsusi pidi jõuavad kujualaseks, kõrvutuvaks asjade seisuks.
Vabaduse galerii näitus on pealkirjastatud kõikehõlmava abstraktsiooniga ?Laotus?, ka üksikteoste pealkirjad on üldisemad mõisted (?Tumeaine?, ?Halo?, ?Laotus? ja mitmed variatsioonid salapärase tähekombinatsiooniga ?EXP G?, ?EXP Y11?, ?EXP GXL?, kus võib leida viidet (astro)füüsikalistele või matemaatilistele protsessidele). ?Laotuski? toimib vaikses kulgemises, kerge resonantsiga harmoonias. Kuid et tegemist on väikese galeriiga, siis suured, suhteliselt tihedalt üksteise kõrval seisvad maalid moodustavad totaalse pinna, installatsiooni. Vaataja ei asu enam galeriis, kus seintele on paigutatud maalid, vaid ta on sisenenud totaalsesse installatsiooni.
Andres Koort esitleb näituse avamisel oma kataloogi, kuhu on teksti kirjutanud Margus Ott. Kataloogi lõpeb sõnadega: ?Kui kunstiasi paneb meeled liikuma ja see on meele liikumine, siis see toobki meid ajalisse kulgemisse ja muundumisse. See tõstab meid välja objektiveeritud ajast, mida mõõdetakse kellaga, ja toob meid esmalt subjektiivse aja juurde, mille kestust me kogeme, aga taieste varal läbistuvusse liikudes me avastame veelgi sügavama konstitueerimise, millest ka too subjektiivne aeg on vaid teatav kokkuvõtte või üldmulje. See on sosina-maailm, kihav eelsubjektiivsus, millelt riisutakse subjekte koos talle vastavate objektidega. Paremini kui LSD-ga saab sellesse läbistuvusse rännata Koorti taiestega, mis on justkui maastikumaalid, mis ei kujuta lihtsalt empiirilist maailma, vaid selle ontoloogilist geneesipinda läbistuvuses.?
Reet Varblane