Mariann Kallase Jagatud mälestused
Mariann Kallas (1949) on üks neist Eesti tekstiilikunstnikest, kes on jäänud truuks vanale ja õilsale tehnikale ? gobeläänile. Nagu ikka traditsiooniliste tehnikate puhul, võib neist rääkida instrumentalistikast lähtudes: kas inspiratsiooni on saadud lakoonilise, kuid väga mõjusate värvidega aastatuhandete tagustest kopti vaipadest või gobelääni kõrgajast, mõeldes XVI ? XVII sajandi Prantsuse gobeläänimeistrite peale või kuidas ajalugu on edasi arendatud. Aga võib rääkida ka koloriidist lähtudes. Mariann Kallase puhul võib eristada näiteks sinist või punast perioodi, tänavu on ta üllatuslikult kasutanud kollast värvingut. Kuid sugugi väiksema tähtsusega ei ole ka kujutatav lugu ja selle jutustamisviis.
Mariann Kallase meelistemaatika on maastik, millest saab (ja tuleb) rääkida eelkõige kunstniku isiklike muljete, elamuste, meenutuste ja unistuste võtmes. Võib eristada lüürilisema meeleoluga, romantilise atmosfääriga vaipu, aga ka sordiini all hoitud, saagalikke jutustusi, kuhu on sisse põimitud lausa arhetüüpidena toimivad kujundid (punased hobused, mustad linnuparved, sisyphos?lik mehekuju). Vähem või rohkem on Kallase lood ja maastikud seotud Eestiga. Ka siis, kui traditsioonilisest maastikust on saanud linnakujutis, ei ole kunstnik looduse täielikult hüljanud, vaid sidunud urbanistliku motiiviga (?Selginemine?, 2018). Vaatajale on jäetud vaba voli, kas mõista pilvelõhkujatega linna looduse hävitaja või vaadata loodust linna sissetungijana.
Igal vaibal on oma lugu, kuid nii, nagu on 1980ndatest iseloomulik olnud maalile või graafikale, on ka Mariann Kallas ühe loos sees rääkinud mitmeid väiksemaid, alalugusid, avanud assotsiatsioone, esitanud suure pildi sees väiksemaid alapilte. Tema vaibalood ei kulge pelgalt horisontaalselt, vaid tihtipeale vertikaalselt, ajaliselt taha- ja ettevaatavatena. Ka kompositsiooniliselt on ta eelistanud vertikaalsust, terviku hoomamiseks liigub vastuvõtja pilk pigem alt üles kui vasakult paremale. Kunstniku vaibamaailm on dünaamiline, pidevate muutuste küüsis, tuulte tallata. Liikuvus on gobeläänitehnikale üldiselt omane, kuid see iseloomustab ka Mariann Kallase joonistamisviisi. Tema kompositsioonide järjepidevat dünaamilisust võib aga tõlgendada ka praeguse muutliku aja metafoorina.
Vabaduse galerii näitus algab väikese tagasivaatega, sest väljapanek on seotud kunstniku 70. sünnipäevaga, kõige varasem vaip on 2007. aastast, kuid kaheksast vaibast kaks on lausa uhiuued, valminud tänavu, viimane neist on tehtud spetsiaalselt sellele näitusele mõelduna.
Mariann Kallas omandas kunstihariduse kõigepealt Tallinna kergetööstuse tehnikumis (1965? 1969) ja seejärel jätkas kunstiakadeemias (siis Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi) tekstiiliosakonnas, mille lõpetas 1982. aastal. Ta töötas ligi kümme aastat Arsis tiraa?ikunstniku ja seitseteist aastat kunstiakadeemias tekstiiliosakonna õppeala meistrina. Näitustel on ta esinenud 1980. aastast peale. Ta on kunstnike liidu, tekstiilikunstnike liidu ja Lühikese Jala galerii liige.
Reet Varblane
Galeriid toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Liviko.