|
Projekt VOOL; sissejuhatus.
Käesolev projekt kujutab endast üsnagi ambitsioonikat ettevõtmist – maailma ümberkirjeldamist vastavalt viimase kümnendi jooksul muutunud olukorrale. Kui modernistliku maailma üheks iseloomustavamaks kujundiks oli puu oma kõrgustesse pürgiva hierarhilise struktuuri ja paranoidaalselt monomaniakaalse ning dominantse idee-tüvega, ja kui postmodernistlikus olukorras killunes see piltlikult öeldes pilbasteks, asendudes tasapinnalise, risomaatilise ning ühtlasi skisofreenilise fragmentaarsuse ning mittehierarhilise paljususega, siis käesolevalt on neid fragmentaarsusi üle võtmas, taas ühtesulatamas, aga ka ohtlikult taas-unitariseerimas uus üldkujundiks taandatav juht-printsiip, mida üldnimetusena ehk väesolevalt kutsun VOOLuks, tegelikkuses ehk käesolevalt esinevaina aga vooluks või vooludeks. Et eristada seda mõistest „vool” (flow, fluxus, jne) tava-mõttes, samuti näiteks mõistest „dao” metafüüsilises mõttes, pakun selle kirjutatuna kõikides keeltes nii nagu see eesti keeles on, ehk tõlkimata. Projekt otsib ning loob algatuseks kõige üldmõistetavamaid metafoore ning kujundlikke olukorramudeleid muutunud situatsiooni käsitamiseks, kätkedes aga juba algfaasis küllaltki laialdase osundustespektri edasiste diskussioonide põhiteemade osas: VOOLu mõistele keskenduv epistemoloogia, politoloogia, likviidseiks ehk „vedelaiks” muutunud töö-, armastus-, ja muid inimtegevusi puudutavad suhted; rahandus, uut tüüpi meedia, uut tüüpi sõjad, uued tehnoloogiad... Teemasid on palju ning kõik nad eeldavad erialaliselt pädevaid lähenemisi, sestap on ettevõtmine järgmises faasis mõeldud arendatama rahvusvaheliseks diskussiooniprojektiks erinevate kunstnike, filosoofide ja erialaspetsialistide osalusel: kunstnik ja kuraator Doron Polak Iisraelist, kunstnik ja filosoof Raoul Teulings Hollandist, kunstnik ja produtsent Norma Drimmer Berliinist ja paljud teised; käesolevalt kavandatuna leiavad diskussioonid aset min. 20´s erinevas riigis. Projekti peamisteks epistemoloogiliseks alusteks on prantsuse filosoofi Henri Bergson´i ideed ning nende edasiarendused Gilles Deleuze´i käsitlustes, Zygmunt Baumani kirjutised „Liquid Love”, Liquid Fear” jt, ning siinse autori tõlgendused nendest; projekti kunstilisteks väljunditeks selle käesolevas, näituse vormis toimuvas avafaasis on maal, joonistuslikud tehnikad, tekst ja selle rituaal-performatiivne ettekanne näituse avamisel.
VOOL / vool;
vool on esmajoones keha. Taju-teadvuslikud protsessid on esmajoones kehalised protsessid ning nende registreeritavad tulemused kehalise sensoria jätkuvused ümbritsevas ruumis ja ajas; tulemuste väärtuse, kohandatavuse ning edasise elujõulisuse määrab nii voolu enda kui ka ümbritseva keskkonna pidevus ning selle tajumine vastavas keskkonnas opereerivate, erinevate voolude poolt . Vastupidist funktsiooni täidavad augud, lõhed ja katkestused sellisestes vooludes – need on sama vajalikud kui pidevus mida nad katkestavad või lõhestavad, andes vool´udele dünaamika ning hoides nad elavana; ja samuti kaitstes teiste vool´ude ebasoovitavate mõjude eest, vajaduse korral end täis-katkestuste korras neist isoleerides.
Vool on midagi mis võtab üle välgu poolt pilbasteks purustatud puu fragmendid – heas ja halvas – nii nagu maailmas-toimimine seda nõuab. Iga taoline vool – isiklik olemasolu, ideede kogum, inimgrupi, riigi, poliitilise jõu, subkultuuri või mistahes nendevahelise kombinatsiooni tegevus – funktsioneerib unikaalselt individuaalsena, olles selles mõttes võrreldav fragmentidega postmodernistliku mõtlemisviisi kohaselt. Ent kui fragmentidel pole palju asja ei üksteisega ega ka tervikuga ei teoorias ega praktikas, siis voolud läbistavad üksteist, olles pidevalt vahetus interaktsioonis, kuid omades siiski unikaalset eripära igas oma vastavalt kodeeritud osakeses läbi kogu oma ekstensionaalsuse. Intensionaalsus on see mis määrab koodi iseloomu ning karakteristika, ekstensionaalsus määrab tema eluvõimelisuse ning funktsionaalsuse. voolud võivad olla üksteisest eraldatud nii et nad üksteises vähimalgi määral ei lahustu – nii nagu erinevad ained voolavad meie veenides, ilma et nad omavahel keemiliselt seguneks. Vool võib olla värskendavalt karge nagu allikavesi – ent ta võib olla ka tapvalt põletav nagu ülessulanud kivi. Ta võib olla kleepuv nagu lekkivalt tankerilt merre voolunud nafta, ja ta võib olla reostatud viirustest või kemikaalidest nagu mürgine jõgi mis kannab surnud kalu ookeani. Mitte alati ei ole vool midagi toredat – vool võib ka nakatada või tappa. Kaasaegse maailmaga suhtestumine – see on erinevate voolude vaheliste erinevuste märkamine ja äratundmine, nendega vastastikusse toimesse või erineval moel kokku sulandumine, ent teadvustades endale manipulatiivsest agendast või erinevat tüüpi viirustest nakatatud hoovuste olemasolust tulenevaid ohte. Selle kõige koos-tajumine homogeensusena, ent lastes tühjustel ja vaakumitel sooritada katkestusi – et säilitada puutumatud metsallikad puhtaina, ning inimlikud ängid inimlikkuse kui niisuguse mentaalse eluspüsimise garantiina. On horisontaalseid voole, ja on vertikaalseid – ja hierarhilisus ei pruugi olla ilmtingimata samastatud kõrguse või sügavuse dimensiooniga. Ning on palju muidki voolu toimimismooduleid kui voolamine: on kondenseerumised, aurustumised ning terve retooriline varamu hüdrograafilisest ning kõikvõimalike vedelikega tegelevate teaduste leksikast (eks ole ju ka mitte-vedelikulised substantsid nagu kivid ja mäed pidevas voolavuses, ehkki nende puhul on see suhteliselt aeglane).
- - -
vool;
{VOOL – on teatav printsiip, mistahes reaalse voolu või voolavuse väesolu. VOOL on üldmõiste, vool on iga üksik voolavuse juhtum eraldi. { Keha, või keham (ingl. k.: body) siinses tähenduses markeerib millise iganes voolu või voolude-kombinatsiooni ajalis-ruumilist ulatuvust maailmas- ehk siin-toimivana . Vesi ämbris moodustab veekeha, millel on teda ümbritseva ämbri kuju; ämbrist välja heitmisel muudab vastav veekeha oma kuju: pindpinevuse, gravitatsioonijõu ja heiteimpulsi kohaselt moodustuva süntaksi ehk strukturaalse loogika alusel asub vastav veekeha moodustama kõigepealt õhus sujuvalt teisenevaid kujusid, seejärel aga hargnemisi ja ühildumisi, väljasettimisi, laialiimbumisi, aurustumisi ja piserdumisi maastikul, millele ta on heidetud või mõnel muul moel suunatud – olles ka oma vähemal või rohkemal määral laiali-difuseerinud olekus vaadeldav jätkuvalt ühe ja sellesama kehana oma pidevuste ning katkestuste loogikas. Taoliselt fluktuatsiooniprotsessis olevate kombinatsioonide kohta võib kokkuvõtvalt öelda: voolu- või voolude-keha, samuti aga: keha või kehade vool. {pidevused (continuities) on VOOL-printsiibi peamisi omadusi; sellele ligilähedaselt vastupidiseid funktsioone täidavad katkestused ja vaakumid, tühimikud või „augud” mis tagavad voolu siin-toimimise elujõu dünaamilisuse ning potensiaalidevahe kaudu olemise ja mitteolemise vahelises skaalas. „Puhast” olemist või mitteolemist siin-toimivalt ei eksisteeri ning siin-maailmas on alati tegemist vaid olemise ja mitteolemise keerukate kombinatsioonidega: pidevustega mida pikivad ja pingestavad katkestused, vaakumite ja aukudega mille sisemisi intensiivsusi reguleerivad pidevused nende ümber, ning pidevuste ja aukude keerukad, üksteisega läbipõimunud kooslused (mullistused, vahud, dispersioonid, udud, jpm). On/Ei ole, +/- ning muud binaarsed skeemid on üksnes formaalsed abstraktsioonid; siin-toimimise ehk „tegelikkuse” mõttes, käesolevalt, neid ei leidu. Pidevused ja katkestused ei moodusta omavahel mitte binaarset suhet, vaid nende koostoimimine on tagatud üksnes „vähemalt veel ühe”, samas hoopis ulatuslikumat komponentiderohkust markeeriva ühiku kaastoimega, mida oleks korrektne käsitleda mitmuse vormis: paljusused. {voolud – erinevad fluktuatsioonid, dispersioonid jms – ei ole üheski oma ajalis-ruumilises (kehalises) lõikes lõplikult täpsete abstraktsioonide korras mõõdetavad ega fikseeritavad; vähemal või rohkemal määral on kas tunnetuslikult või lihtsalt kokkuleppeliselt võimalik määratleda „fluktuatsioonide jms statistilised piirid”, mis aga ajalis-ruumiliselt samuti muutuvad. Vestlus, näiteks, on kahe või enama voolude-keha vaheline interaktsioon, mille käigus moodustub (ajutine või vähem ajutine) mõtete jm voolavuste ühendkeha, ning selle koosluses palju erinevat tüüpi voolude paljususi koos oma pidevuste ja katkestustega. Et aga selline interaktsioon oleks üldse võimalik, selleks tuleb osapooltel kas tunnetuslikult või kokkuleppeliselt määratleda endi ühend-keha fluktuatsioonide tinglikud piirid soovitavas ajalis-ruumilises diapasoonis, ning vestluse käigus neid piire pidevalt korrigeerida – vastava ühendkeha, aga ka selle sisemiste voolu-kehade pindpinevuste reguleerimise korras. Tegelikkuses täpselt seda me kogu aeg ilma niimoodi mõtlemata teemegi, ent siinkohal on vastavalt toimuv esitletud spetsiifilist laadi epistemoloogilis-kirjelduslikus korras, „vestlus-aluselise” mudelina, mida on põhjust tõsta päevakorda vestluse v. näiteks läbirääkimiste võimalikkuse fikseerimisena kultuurilis-ideoloogilistes, globaalsetes paljusustes, kui osapoolte mõtlemis-keelelised ja hoiakulised printsiibid ühist vestlust neutraalse epistemoloogilise aluse puudumisel muidu pea et täiesti et välistavad (ateisti võimalik vestlus muhhameedlasega, poeedi vestlus pragmaatikuga, jne). Siinne käsitlus ei tegele ideoloogiatega ning ideaalplaanis taotleb igasuguste ideoloogiate ületamist üleüldse; jooksvalt aga seab ta endale eesmärgiks olla suhtlus-aluseks olukordades, kus subjektide poolt esindatavad ideoloogiad juhtuvad olema ka täiesti erinevad või lausa vastandlikud).
{pindpinevused on voolukehade sisemiste intensiivsuste (energiate) ja väliste (teiste voolude ning ümbritseva keskkonna) vaheliste pingete tulemus; pindpinevuse abil voolu-keha kaitseb end oma elujõulisuse potensiaali mõttes null-intensiivsuse suunas laiali valgumast („energiast tühjaks jooksmise eest”), samuti aga ka teiste voolu-kehade mittesoovitavate mõjude eest. Voolu-keha vähemas või rohkemas pädevuses on see, kas ta oma pindpinevust suurendab või vähendab, ning kas ja milliseid teisi voole ta enese poolt hallatava ning indutseeritava voolude-spektriga kokkupuutesse laseb.
{voolud kui kehad on määratletud intensionaalsuste ning ekstensionaalsustega.. Ekstensionaalsused annavad vooludele kui kehadele ajalis-ruumilite ulatuvuse, samuti funktsionaalsuse või võimekuse siin- ehk maailmas-toimimisel; intensionaalsused kirjeldavad seda, kuidas voolud v. kehad on kodeeritud. Intensionaalsustel iseenesest ei ole ulatuvust ega ka võimekust siin-toimimiseks. Kood kui niisugune - lauluviis mida hetkel keegi ei laula ning mis seisab kirjas üksnes nootides, matemaatilised valemid, füüsikas väljendatud loodusseadused jne, on „puhtad intensionaalsused” – mittekehalised ideed või printsiibid; nende toimimis-võimekus saab avalduda üksnes ekstensionaalsustega korrelatsioonis. Kirjapandud tekst, olgugi et ta koodina on kätketud materiaalselt ilmnevatesse trükitähemärkidesse, silikoon-andmekandjaile talletatud baitidesse jne, ei oma ekstensionaalsust ega seega ka kehalisi ning vool´u-omadusi niikaua, kui „seda keegi ei loe” – voolavus-ahelates võib selline, ilma ekstensionaalsuseta kood olla vaadeldav ka kui „sügavkülmutatud” või „tarretatud” või „peatatud” voolavus. Samas võivad need „mahutid” (andmekanjad, kuhu vool üksnes oma intensionaalsuste näol on „peatatud”) ise „voolata”, mida nad üldjuhul teevadki – raamatud lagunevad, silikoon ning cd-plaatide plastmass korrodeerub jne, kuid nende poolt mahutatavaile intensionaalsustele need protsessid ekstensionaalsust - maailmas-funktsioneerimist ning „voolama-pääsemist” - ei taga. Vool käesolevas projektis kätkeb nii ulatuvust kui semiootilist koodi mida ta kannab; nii ekstensionaalsust kui intensionaalsust, ning võimekust siin-toimimiseks – nende omaduste kaudu on iga vool kehaline, ehk: keha. Voolude peatamiste ning nende intensiivsuste kontsentreerimise kaudu toimib akumulatsioon; akumuleeritud e. peatatud voolud v. voolu-osad on omakorda transporditavad teiste voolavuste kaudu (nt. raamat kui peatatud tekst reisile kaasa võetuna kuni selle järgmisevõi edasise lugemiseni). Semiootiliste koodide all peab käesolev projekt silmas eelkõige kodeeringuid mis leiavad aset ning funktsineerivad bioloogilistel alustel, ehk biosemiootilisi koode. Projekt eeldab, et ka kõik kultuurilised koodid rajanevad bioloogilise evolutsiooni „eeltööle” v. eel-kodeeringutele; matemaatilisi, digitaalseid ja mehhaanilisi koode vaatleb käesolev käsitlus kui koodide bioloogilistest alustest võõrandatud erijuhtumeid. {küsimuste ja vastuste, samuti probleemide ja lahenduste jadad on VOOL-printsiibi kohaselt käsitletavad ühtsete, pidevuslike sekventsidena kus osapooled pole teineteisest eksplitsiitselt eristatavad. Lahenduste pädevus või õigsus on kätketud küsimuste ning probleemide püstitamise pädevusse või õigsusse. Kui küsimus v. probleem on püstitatud pädevalt ehk õieti, siis kätkebki ta implitsiitselt õigeid vastuseid või lahendusi, ehkki need võivad olla eksplitsiitselt „kaetud” või varjatud. Kuivõrd kunstiline käsitlusviis ei seisne mitte sõnades vaid tegudes, siis taandub nii probleemi kui lahenduse õigsus vastava kunstiakti kui teo õigsusele eelkõige konteksti osas (mis antud juhul on siinselt püstitatud eelduste kohaselt globaalne); loomuselise vastavuse osas käsiteldava ainese ajalis-ruumilisele loomusele (antud juhul, ning siin-väidetavalt: „loomult voolav”); ning süntaksi osas (kunstiakti sisestruktuuri osas, mis siinkäisiteldavalt on seatud vastama voolavustest lähtuvale loogikale). Kunstiliste käsitlusviiside teoline olemus võimaldab nii küsimust kui vastust, nii probleemi kui lahendust esitleda kehaliselt, ehk ajalis-ruumiliselt fluktuatiivse sekventsina, kus „sõna” asemel toimib tegu. Sõna iseesenest on vaid „pitser”; kehalise vooluna, läbi kunstiakti rakendatuna aga transformeerub ka sõna teoks.
- - -
Appendix:
Ajutisus ning muutlikkus
90-date aastate globalistlikud utoopiad nägid ette 21. sajandi maailmamajandust totaalselt ühtesulandununa, kus kõik mõjutegurid on omavahel tihedalt läbi põimunud ning kõikide mandrite, riikide ja rahvaste majanduslik ja kultuuriline tegevus omavahelises pidevuslikus seoses – niisiis justkui et tõepoolest totaalse voolavuse perspektiivis senise fragmentaarsuse asemel. Ka Gilles Deleuze´i ja Felix Guattari risoomi-mudel, ehkki voolavuse asemel kontseptuaalselt skisofreenilist totaal-paljusust ning anti-hierarhilist fragmentaarsust rõhutav, nägi ette taolise totaal-risoomi mistahes punkti ühendatavust mistahes teise punktiga, mis näiteks interneti näol ongi ju realiseerunud. Samas on aga leidnud aset ka tõsised äratundmised niisuguste üleplaneediliste ühtesulandumiste ning risomaatilise globalistika samavõrd totaalne kaitsetus üsna tühistegi viiruste, kuritahtlike manipulatsiooonide, või lihtsalt asjade untsuminekute ees, ning end veel mitte manifesteeridagi jõudnud globaalvoolavus on juba ette “tõmbunud klimpi”. Null-nullindad aastad on olnud tunnistajaiks kõnealuse globaalperspektiivi realiseerumisele “klimbistuvate” voolu-kontinentide või akvatooriumite korras, millest igaüks ajab vähemal või rohkemal määral protektsionistlikku, samas aga teiste “klimpide” suunas ekspansionistlikku poliitikat. Selle tulemuseks on ühest küljest taoliste “klimp-kontinentide” sisemine stratifitseerumine – tarretumine, sisemajanduse ning kultuurilis-loovuslike protsesside jahtumine korrastatuse ning kontrollitavuse hüvanguks; teisest küljest aga üha enam jäigastuvate klimpide vastastikused hõõrdumised ning pindpinevuste proovilepanekud. Põhja-Atlandi klimp-kontinent ajab oma asja ning Euroopa ja USA oma vastastikuste enese suunas tõmbumistega selle sees; Hiina, Venemaa ning islmimaailm omi asju, ning sinna kõrvale Jaapan, India, Iisrael, Ladina-Ameerika… Vastastikused ekspansioonitaotlused on selgelt nähtavad, väljendudes kohati lausa konkreetsetes sõdades, mille olemus on aga varasemast erinev – tegemist on vedelate, ehk vool-tüüpi sõdadega üksteisega enamasti isegi mitte väljakuulutatult sõdivate, vastavate voolu-kontinentide jahtuvas-tarretuvas olekus – - ent seegi olukord on ajutine; kord juba vallale pääsenud globaalne voolavus on eelkõige just globaalse meedia ja kasutuseletulnud kommunikatsioonitehnoloogiate tingimustes peatumatu ning tendeerib totaalsusele, kaasates kõiki inmtegevuse valdkondi nii heas kui halvas.
Pole välistatud suuremategi „klimpide” pudenemine osadeks, ning erinevate osade kõige ootamatumad omavahel ühildumised. Pole näiteks välistatud Venemaa idapoolsemate kubermangude loobumine Moskva keskvõimu pingeidhoidvast poliitikast Hiina suhtes, mis formaal-riiklikke struktuure lagundamata võimaldab Venemaa Siberi-kubermangude ja Hiina ulatuslikku majanduspartnerlust. Suunata Siberi-kubermangudel Hiinasse oma nafta- ja maagaasivood, ning pakkudes Hiina üleujutuslikult kasvale odavtoodangumassiivile omaendi turujõgestikke – alandades seeläbi oluliselt kummagi suur-klimbi survet EU ja USA majandus-akvatooriumitele, ning võimaldades järjest suuremas tarretumisohus olevail „Lääneklimpidel” vallandada omaendi sisemisi voolavuspotensiaale täiesti uutel, seniselt just eelkõige Hiina voolavusregulatsioonisurve poolt pärsitud tingimustest. Pole välistatud, et vaatamata kasvavaile pindpinevustele vastavaist „vooluklimpidest” läbivoogavate suur-struktuuride samuti ajutiseks ja muutlikuks muutumise tõttu (nt. suurkorporatsioonide, samuti aga klimpide eneste haldussüsteemide pidevad, „likviidsed” restruktureeringud) siiski mõni üld-totaalne viiruseline vool neid kõiki korraga kahjustavalt läbistab; pole ka välistatud mõne vooluklimbi täis-tahkestumine või stratifitseerumine ning/või üleüldisest voolavusest isoleerumine - seda siis riiklik-aliansilistes voolavuskategooriates või diskursustes; majanduslik-korporatsioonilses diskursuses juhtub seda nagunii pidevalt. Pole välistatud hoopis muusuguste voolavuskihtide teke kõnealuste vooluklimpide kohal, all või nendest läbi, millel igalühel oma autonoomne pindpinevus ja isetoimimise elujõud; pole ka välistatud erinevate voolavuste transformeerumine udutilkade taolisteks piserdumisteks, sulakivi ja veemassiivide sarnaselt nende omavahelisel kokkupuutel tekkivaiks tardumusteks; ning pole ka välistatud mõne iseäranis enesessesulguva voolukeha eneseküllane ning ergonoomiliselt efektiivne täis-eraldumine omaenese öko-süsteemis toimiva koopajärvekesena. Või siis tuulevaikselt ja raugelt kinnikasvava väikejärvistu veesopina teiste omasuguste seltsis, ning auruosakeste ja pilvevoolude kaudu märkamatult kõiksus-kehaga üheks- olemist/üheks-saamist fluktueeruvana - inimlik-eksistentsiaalsete voolavuskategooriate juurde tulles sooviksin just sellist saatust nii mõnelegi toredale kaaskodanikule. Aga keegi ei ütle ka, kas kõnealuse hüdrograafia asemel pole tegemist hoopis mürgiste kemikaalide,laava või sulatõrva fluktuatiivste liikumistega või täiesti erinevate vedel-ainete kombinatsioonidega – pigem kujutab käesolev olevik ja lähitulevik kokkuvõttes kujundlikult just seda viimast. Selline on praegune maailm, praegune ning varasema suhtes järsult muutunud paradigma - globalistlik utoopia on ennast realiseerinud düstoopiana, ning selle asemel et seda vaadata kui mõnd futuristlik-hoiatusliku filmi, tuleb meil selles elada. „Suur Uputus” ongi toimunud, see leidis aset sündmustega 2001. aastal ja selle järgselt; see pole aset leidnud maailmamere füüsilise tõusu näol, ehkki sedagi prognoositakse, vaid „tsiviliseeritud maailma” teadvuses ning käitumisjoonistes; riike, rahvusi, religioone ja ideoloogiaid, rahandusmehhanisme, meedia- ja kommunikatsioonivõrke, muusikat ja kunstisuundumusi ning inimgruppe ja üksikindiviide läbistavalt ning katvalt.
Astroloogid ütlevad, et alanud on Veevalaja Ajastu – eks ka see markeering ole oma fiktiivsuseski märkimisväärne.
KÕIK EI VOOLA. ...ja jätkuvalt on olemas nii risoomid kui puud, samuti kivid; nii empiirilises tegelikkuses kui kujundilises retoorikas. Tasub aga meenutada iidset zen-budistlikku ütlust: „Maailmas ei ole kolme asja: kividel ei ole juuri, lindudel piima, ja jõgedel oksi.” Küsimus on metafooride käitlemises, küsimus on nii metafooride valikus kui süntaksis. „Et käia teed, tuleb saada teeks”, kõlab veel üks iidne ütlus.Jääb vaid lisada: Et elada, tuleb olla elu; et elada maailmas, tuleb olla elu ning saada maailmaks – see on empiiriline tõelisus, ühtlasi ka kunstilise tajumisviisi kriitiline alam-määr, kust kunstiline tõelisus alles algab. Ent võib-olla just seal ta ka lõpeb? Vahepeal toimuvast teatava tava kohaselt ei räägita kuigi ehk saaks, edasine on aga kujutlus ja kõike omavahel kombineeriv mäng,, kus selgus ja vahedus pole enam ilmtingimata kohustuslikud.
- - - Raoul Kurvitz
|