Elin Kard

„I HATE LIFE. LIFE MAKES ME SICK AND SAD”

Kari Bie Erenurme näitus „Karmavõlg”
Hobusepea galeriis 20.04.- 02.05.2005

„Ma teen nii nagu Anna eile õhtul tegi. Panen väikese peegli kleeplindiga lambi külge ja valguse näo kohale, et paremini näha. Elu on hakanud jätma märke mu näkku. Konduktoritöö ja õnnetu armastus on jätnud oma jäljed, pressinud augud  ja kaks kortsu mu silmade alla. Kõhukramp on tõmmanud ülemise huule kokku nii, et ma saan aimata kahe kortsu algust seal ka. Madalrõhk on surunud mu põski alla maa poole. Kurat kuidas ma vihkan seda elu, mis kõike seda mulle teeb! Ma olin üks õnnelik ja hea laps!
Kuradi sead, miks minu peale pole mannat sadanud?! Miks mind trahvitakse sedaviisi igavesti? Ma ei taha rohkem!
Kurat võtku, miks peab olema nii raske täiskasvanu olla?”

Talv 1980

Tsiteerides aastatagust Johannes Saart - väliseesti kadunud tütred on lõpuks koju jõudnud. Jõudnud selleks, et siinpool kallast juuri, lohutust ja olemise mõtet leida. Rootsieestlasest Kari Bie Erenurm alustas veresugulaste juurde naasmist kunsti appi võttes juba mõned aastad tagasi ja üsna tavatul moel. Ei sõitnud siia turismituusikuga ega kellegi kojukutsel, vaid hoopis päevinäinud autoga ning hotelli asemel asus elama vanalinna lagunenud üürikorterisse. Maarjamaal veidi aega ringi vaadanud, otsustas pressikonverentsi asemel särgi rinnal ribadeks rebida ja siinolijatele tavatult avameelse korternäituse „The Lady is a Tramp” avada. Kunstipublikule ei ole korternäituse ja näitusel viibimise formaat kohalikus näituste diskograafias muidugi midagi uut, näitusesaalides on elatud ennegi. Tavavaatajale on see aga ilmselt harjumatu ja ehk hirmutavgi kogemus, kutsuti ju näitusenautleja üürimaja läppunud kõveratesse koridoridesse ning hämaratesse ja higistesse tubadesse, kuhu Kari Bie koos Rootsi eksiili suundunud ja seal olude sunnil ning saatuse tahtel prostituudiks ja narkomaaniks spetsialiseerunud emaga seotud esemetele lisaks oli kaasanud ka selle vaese vaevatud naise hinge ja luhta läinud elu.
„Karmavõlg” on eelmisel aastal eelpoolkirjeldatult alanud triloogia teine peatükk. Kui seeria esimeses osas keskendus Kari Bie fotode, videote, päevikute ja kirjade ruumi-installatsiooni kaudu ema isikule ja ema-tütre vahelistele suhetele, siis seekordne näitus oli pühendatud kunstnikule endale. Läbi päeviku väljavõtete, video, foto, heli, maali ja installatsiooni kogusumma pihtis Kari Bie oma vaevarikkast tütarlapsest naiseks sirgumisest ja tahtmatult ema elukäiku kordavatest valikutest. Oma olemuselt mõjus kuhjamisest hoolimata „Karmavõlg” steriilsema ja lavastuslikumana, aga oleks olnud ka mõttetu galeriitingimustes taasluua eelmisele näitusele sarnast keskkonda, mis oleks usutav ja tehniliselt võimalik ning samas ei olnud selleks ka otsest vajadust. Pigem sundis Kari Biele mitteomane suhteline tühjus, kliinilisus ja tunnete ning mälestuste prepareerimine tõmbama paralleele näituse sisu ja tekkiva lavastusliku ruumiga. Näituse tegelik teraapiline eesmärk oli ju ikkagi mängida uuesti läbi kõik Kari Bie eluteele sisse kirjutatud suhted ja oletatavad põhjused nende juba eos ebaõnnestumisele. Vaadates Kari Bie pildiallkirju ja lugedes päevikulõike, oli esimeseks emotsiooniks kaastunne ja mõnetine arusaamatus – kuidas see vaene vanemateta laps küll kõikide nende meeste meelevallas ellu on suutnud jääda ja lisaks kõigele veel ka üsna hea tervise juures paistab olevat. Üks tragöödia järgneb teisele, rohkem ja vähem asisemad mehed jalutavad Kari Bie elust süüdimatult sisse ja välja, temast mööda ja läbi. Vastuvaidlemata laseb ta sellel sündida, kirjutades kõik oma kannatamised isikliku oskamatuse, süütunde ja pärilikkuse arvele. Nimetagu Kari Bie oma ummikusse jooksnud suhetekuhja karmavõlaks mis on määranud ta ema oletatavaid eksimisi aastakümneid taagana turjal tarima kui tahab. Kogu läbielatud valu ja vaeva juures ta siiski silmnähtavalt naudib kogutud kogemuste pagasit, on jätkuvalt meeldivalt rikkumata, harjumatult avameelne ja oma vigadest ei ole tema samuti õppinud, teatav masohhistlik naudig on kõigis tema suhetes sees. Mitte, et see kuidagi taunitav või erakordne oleks.
Kuid mitte Kari Bie teemavalik, ega see kuidas ta seda meieni toob, ole see mis sunnib inimesi tema näitusi vaatama, kuulama ja tunde kaasapandud tekste lugema. Vaid hoopis tema poolt osade kaupa lahti rullitav ühe perekonna bergmanlik rohkem ja vähem arusaamatuid otsuseid, lõpetamata lauseid ja pimedaid painajaid täis lugu, mis on kõike muud kui oleme aastate kaupa harjunud teadma tõotatud maale pakku pääsenute turvalisest ja probleemideta elust. Just see teadasaamine, et mitte kõigil neist ei ole kojad kõrghoonetes ja pensioni ilmasambad Shveitsi pankades, ongi ilmselt see mis siinset rahvast sunnib hordidena Kari Bie ülesastumisi külastama ja talle kõiki uksi avama. Jälle üks müüt on looja karja läinud, teadmine mis siinolijaid on oma suures saamatajäämises ja enesehaletsuses aastaid jalul hoidnud, kuuldused elu võimalikkusest mujal ja tasane tiksumine pääsemise lootuses. Müüt et need, kes õigel ajal priipääsme tõotatud maale suutsid lunastada, said boonusena vabaks antud ka kogu valust, vaevast ja puudusest mis ühele inimesele eluteel osaks võib saada ning et siiajääjatele oli määratud ei midagi enamat kui vaid vaesus, viletsus ja tühjad pihud. Tuleb välja, et ei ole verevendadel rootslaste rannal kõigil sugugi hästi läinud ja võib-olla on ühe ebaõnnestunud perekonna järeltulija kiire omaksvõtt justkui tagantjärele kadeduse kahetsemine ja võimalikust süüdiolemisest puhtaks pesemine.
Kuid tegelikult Kari Bie ei hooligi sellest, kas me võtame ta omaks ehk mitte. Endale olulise - kuhugi kuulumise sisemise tunde ja inimeste leidmise, kes teda kuulata tahavad, on ta siit juba leidnud. Rohkem ei olegi vaja, kodakondsust ja töötu abiraha ta ei soovi ning üksindusega on ta juba harjunud.

„Ometi jälle üksinda.
Parem see kui ebaõnnestunud kahekesiolemine. Ma ei saa iseendast aru. Arvan, et lähen astroloogilt nõu paluma. See on lihtsalt nii, et kõik läheb viltu kui hakkan endale kodu ehitama ja samal ajal käin kellegagi. Kõik see seltskondlik elu,
mis on teistele normaalne ja mida vaja on, et iseendaga harmooniline olla, kui ei taha olla päris eremiit, kõik, mis peaks olema normaalne ja loomulik, tundub minule justkui üks suur takistus. Miks? Niikaua, kui on olemas ainult mina ja muusika, või mina ja maantee, niikaua olen ma õnnelik. Aga niipea kui hakkan mõtlema enda peale mingis seoses - kodu, pereelu, sõbrad, siis ma muutun kurvaks. Ma olen õnnelikum, kui ma näen ennast nagu ajutist külalist siin korteris.
Kardan.
Tunnen ennast nurka aetuna. Miks ma ei oska ”ei” öelda?
Miks ma midagi ei tee? Miks ma midagi ei arva?
I HATE LIFE. LIFE MAKES ME SICK AND SAD. BETTER MAD THAN SAD.”

November 1980 (metsaroheline päevik)