Vestlus Kaido Olega
Elin Kard

Vikerkaar 1-2/2006

ELIN KARD (EK): Alustaks lihtsamast ja ettearvatuimast küsimusest. Speed e. eesti keeli kiirus... Tundes sind juba aastaid, võin küll üsna julgelt väita, et sina ei kiirusta küll mitte kunagi mitte kuhugi ja ilma kindla tegevusplaanita eesmärgi suunas rähklema ei asu. Mida sa täpsemalt mõtlesid, valides pealkirjaks just selle sõna?

KAIDO OLE (KO): Asi on selles, et kiirus on kõiki neid töid läbiv teisejärguline kuid vajalik element, mille ülesandeks on kas juhatada sisse või võimendada olulisi teemasid, milledest rääkimiseks need kolm tööd, mis selle näituse moodustavad, üldse tehtud said. Kui tõmmata paralleel, siis vist ka teaduses, füüsikas ja keemias näiteks, tõstetakse mingite protsesside paremaks jälgimiseks kas temperatuuri või rõhku ja reaktsioonid ning protsessid käivituvad kohe hulga jõulisemalt.
Aga kiirustada ma tõepoolest ei armasta ja ses suhtes on see pealkiri ka leebelt eneseirooniline, nagu ka pealkirja kandev töö kohmakalt sörkivast meestekarjast.

EK: Jätkates nüüd esimest küsimust – samuti peaks sulle sarnaselt kiirustamisega ka seespidiselt manustatav kiirus loomupoolest võõras ja vastuvõetamatu tunduma? Speedi mõjule iseloomulik reaalsuses sama-aegselt toimuvate tegevuste erinev kiirus on su maalil, kus autoks kehastununa iseendale „sisse sõidad”, ju üsna tõetruult üles maalitud...

KO: Seda keemilist mõnuainet need tööd tõepoolest ei sisalda, aga ühist siiski  niipalju, et mõlemal juhul on tegemist kunstliku kiirusega, mis lahendamise asemel pigem probleeme võimendab. Vähemalt on selline omadus sellel kiirusel, mis minu töödele nime andis. 

EK: Ja nüüd pisut sellest, mis tundub olevat antud näituse tegelik põhjus ning millest sa ilmselt niiväga rääkida ei taha. Aga ilmselgelt kuulud sa kuulsusrikkasse leegioni – „white, middle-aged, married (ja lisaksin siia veel – over-worked) man”. Mingil hetkel peab ju oma kuuluvusest avalikult teavitama, sinu puhul ilmselt siis, kui ventiilid hakkavad juba järele andma... Sa ei ole ju eelpoolnimetatud teemal varem eriti sõna tahtnud võtta kui just mitte arvestada paari-kolme maali Soolalao 2001. aasta näitusel?

KO: Ei tahaks kuidagi öelda, et nimetatud näitus on valge mehe keskea kriisist, tähtsam kui nahavärv või vanus on see, et targemad taipavad mõningaid asju varem, juba n.ö. nooruses, teistel jõuavad samad asjad pärale kuskil elu keskel ja kolmandatel vanuigi kui üldse....Tõdesin ühel hetkel lihtsalt, et kõik minu jaoks olulised otsused on ainult minu enda teha ja kellestki teisest minu õnn ei sõltu. Aga veelgi hullem, ma taipasin sama hooga ka seda, et kahjuks ei jagune lahendused headeks ja halbadeks, mis teeks otsustamise oluliselt lihtsamaks vaid head ja halba jaguneb päris võrdselt igasuguse otsuse puhul. Aga kasvav rahulolematus sunniks nagu mingeid samme siiski astuma. Kuid kunstnike vaieldamatu õnn on see, et ma saan oma olukorda vähemalt konstruktiivselt kommenteerida, sest ma võin need raskesti lahendatavad küsimused näiteks piltideks vormistada ja see on juba tubli samm edasi.

EK: Kui võtame nüüd näiteks su sõbra Mäetamme hiljutise „Mälestusnäituse” Linnagaleriis, siis Mäetamm elas oma üle pea kasvava kriisi välja võikavõitu fantaasiana, lüües vabaduse saavutamiseks maha oma perekonna. Sina karistad ja süüdistad kõiges ja kõige eest iseennast. Ütleme siis nii, et kas endal või ligimesel sisikonna seest kiskumine peaks olema kontrollitud ravi haigusele nimega 40 and over? Mõtlesid sa üldse sellele, kui endal elegantselt ja õõvastavalt väljapeetult ning steriilselt sõrmi otsast lõikusid?

KO: Ütlen veelkord, et ma ei taha omale mingeid traagilisi rolle võtta, kõik olukorrad on alati lahendatavad ja seda tõestavad ka käesolevad tööd, kus mõni kujutatud  tegevus või sündmus on tõesti üpris valus, kuid samas see, et ma suutsin neist ikkagi pildid teha kodustab talutavaks ka piltidel oleva. Tihti ja just olulisemate küsimuste puhul ei tähenda lahendus ju mitte probleemi täielikku likvideerimist, mis on enamasti võimatu vaid pigem tema sobitamist süsteemi, ning millelegi kunstilise vormi leidmine on igal juhul vähemalt vaherahu mõõtu saavutus kui isegi mitte juba liit endise vaenlasega.

EK: Näed sa üldse siin sellist eskapismi, või on see lihtsalt jämedakoelisem iseendale sõrmedele löömine võimalike kiusatuste järgi sirutamise takistamiseks? Millised on üldse need tahtmised ja saamatajäämised või tegematajätmised, mida kahetsed või mille järgi küünitamise eest peaksid end karistama näiteks käe maha lõikamisega?

KO: Väga huvitav tõlgendus sõrmede lõikamisele, miks mitte, kuigi ma töid tehes ise sedasi ei mõelnud. Aga ma ei kahetse midagi, mis veel saamata või saavutamata, pigem usun ma vabatahtliku loobumise väärtusesse ja see külg võiks mul ka palju tugevam olla. Õieti olen ma ka seda põhimõtet oma töödes palju paremini järginud kui elus.