Raoul Kurvitza visuaalne filosoofia

Ragne Nukk
aripaev@aripaev.ee

01.04.2010 00:00
Raoul Kurvitza näituse "Projekt VOOL" tõukejõuks on Henri Bergsoni filosoofia, mille kesksed mõtted on kestvus, loovus ja intuitsioon.
Neile, kes Bergsonist palju ei tea ja kellele filosoofia judinad peale ajab, seda näitust just soovitakski. Bergsoni peetakse üheks kõige kergemini loetavaks filosoofiks ja aeg-ajalt on tema väljenduslikku lihtsust talle lausa ette heidetud.

näitus

Raoul Kurvitz "Projekt VOOL"

  • Tallinnas Hobusepea Galeriis kuni 12. aprillini
  • Tallinnas Draakoni Galeriis kuni 10. aprillini

Alustagem Bergsonist, sest tema põhiideedega tutvumata on ka Kurvitza näitust raske haarata.
19. sajandi keskel sündinud Henri Bergsoni filosoofia kesksed mõisted on kestvus, loovus ja intuitsioon. Bergsoni filosoofia töötab vastu ratsionalismile, mis üritab kõike kategoriseerida, jagada, mõõta, välja arvutada.
Igasugust juhuslikkust välditakse eos nagu musta katku. Kõik maailma asjad on planeeritud ja mitte miski ei liigu ilma mõistuse sekkumiseta.
Bergson üritab aga totaalsesse eraldatusse ja determineeritusse tuua voo, mis kunagi ei katke. Elu on pidevalt voogav jõgi ja selle osasid ei saa üksteisest rangelt eraldada.
Ratsionalism on elust välja imenud igasuguse loovuse, sest loovus eeldab juhuslikkust, mis ratsionalistid kaameks teeb.

Osav sõnademäng põimub läbi Kurvitza tööde

Pangem tähele sõnamängu, mida Raoul Kurvitz osavalt nimes ja töödes ära kasutab. Vool on tagurpidi loov ning bergsonism kasutab mõlemat mõistet.
Vool ehk voogamine, läbipõimumine on kõigi Kurvitza tööde algprintsiip. Võnkuva, pöörleva, ringleva vooluna kujutab ta näiteks "16taktilist trummilugu, kõik taktid kõlamas ühekorraga".
Loovus on aga inimkonnale igiomane, see on midagi, mis kunagi ei katke, kuid mille käike pole võimalik matemaatiliselt välja arvutada. Kurvitz kuulutab paradigma muutust. Modernismi keskseks kujundiks oli hierarhiliselt struktureeritud puu, kus domineeris rangelt üks keskne idee. Postmodernism killustas selle miljoniks väikeseks pinnuks. Nüüd aga on kuju võtmas uus universaalne ühendav alge, mida Kurvitz nimetab Bergsonist lähtuvalt vooluks.

Liigume pidevas voolus, oleme kinni võrgus

Raoul Kurvitza tööd ei ole mitte ainult Bergsoni sajanditaguse filosoofia illustratsioon. Nii nagu kultuurimaailmas ikka, aktualiseeruvad mõned ideed ja nende autorid alles kümnendite pärast, kui otsitakse adekvaatseid viise tänapäeva maailma kirjeldamiseks. Lähemal vaatlusel on ilmselge, et idee katkematust voolust haakub sama hästi ka meie ajastuga.
Vool on see, mis toimib praegu. Internetiajastu tegi mõttetuks maailma ruumilise ja ajalise jaotuse. Me räägime pidevalt teadmiste ja andmete voolust.
Suhtluskeskkonnad, nagu Facebook, ja kas või mobiiltelefon hoiavad meid pidevalt ühenduses, pidevas voolus. Küllap on kõik kogenud, kuivõrd raske on end sellest aina kestvast voolamisest täielikult välja lülituda. Lülitit enam ei olegi.