Olete väga oodatud Kristel Saani ja Evelin Sauli näituse “There were some but there was no one” avamisele neljapäeval, 27. 06 kell 18 Vabaduse galeriis. Näitus on vaadata 28.06 – 09. 07. 2013.
Eesti Kunstiakadeemias keraamikuhariduse omandanud noored kunstnikud Kristel Saan ja Evelin Saul on ennast täiendanud mitmel pool nii Euroopas kui ka Ameerikas – Kristel Saan Londonis ja Vancouveris, Evelin Saul Strasbourgis, Granadas, Põhja-Carolinas, mõlemad Skælskøris – ning sugugi mitte ainult keraamika alal. Kuigi Vabaduse galerii ühisnäitus on neil esimene koosesinemine, on mõlemal kogunenud juba üsna kopsakas näituste portfoolium.
Vabaduse galerii näitusel ei ole otseselt midagi tegemist ei keraamikaõpingute ega ka keraamika kui meediumiga, vahest ainult nii palju, et ingliskeelne pealkiri “There were some but there was no one” osutab nende elule (ka õpingutele) võõrail mail ning seetõttu ka suhtlemisele võõras (eelkõige inglise) keeles. Noorte kunstnike ühisprojekti võib vaadata kui omamoodi reisipäevikut või õigemini tagasivaadet mujal elatud ajale, kohatud inimestele, aga ka üksindusele, suhete loomisele ning suhtlemise võimatusele. Ehk siis kinnipüütud hetkedele. Joonistustest, fotodest, videost ja installatsioonist koosnev väljapanek ei ole terviklik jutustus, sealt pole mõtet otsida isegi väikesi, üksteisele järgnevaid alajutustusi. See on segipaisatud fragmentide virvarr, “reaalsuse ja unenägude, teadvuse ja alateadvuse piiril kõndimine, tühjuse küsitlemine”, nagu on poeetilises
saatetekstis väljendanud Kristel Saan. Või “kihk vabaduse järele” ehk siis kaasaminemine ja mõjutatus näilistest pisiasjadest nagu valguselaik, õhusõõm, helinüanss, nagu on väljapaneku kesksemat
teemat iseloomustanud Evelin Saul.
Puhtalt visuaalse materjali kõrval mängib olulist osa ka kunstnike endi sõnaline lisandus, subjektiivne, poeetiline, fragmentaarne tekst. “There were some but there was no one” on taas üks peatuspunkt, seekord ühine, et siis kas Eestis või kuskil mujal edasi minna.
Reet Varblane
Kristel Saan:
Hulkudes otsin ja mõistatan, flirdin mõttega lahendada lahendamatut. Kuutõbisena seisatan tähtede poole. Mul on vaid väikesed tükid, mida praegu tundub hirmus keeruline kokku panna. Tervet pilti veel ei näe, ehk kunagi, võib olla mitte kunagi.
Elu on hetked. Kollaazh. Valgele tapeedirullile kleebitud tükikesed, mis võivad sealt ka lahti pudeneda, kui ei ole piisavalt tugevalt liimitud. Minu elu on selline: lineaarsus puudub, mustrit ei ole või see ei lähe kokku ja ma ei tahagi seda. Järjepidevust justkui ei ole, aga äkki polegi vaja. On hetked nagu sünnimärgid minu kehal, ma saaksin need markeriga kokku vedada, kui seda vaja oleks. Ja ülejäänu on tühja koha täitmine. Olemine, liikumine ilma sihita …
Nagu ma seal seisan värisev ja hirmul, tundub nagu õhk oleks lõppenud. Ma lasen naeratades lahti.
Ma mängin reaalsuse, unenägude ja selle vahepealsuse piirimail. Teadvusest alateadvusse on üks samm. Mis iganes peab olema selleks vahendiks mateerias, on kasutatud. Käesoleva näitusega küsitlen tühjust, kuidas seda täita ning uurin, mis juhtub kui mõned näiliselt kokku mittesobivad jupid kõrvuti lohistada. Ma keeran selle mängutoosi nüüd korralikult üles ja keerutan selle vaikse heli saatel absurdses rütmis.
Evelin Saul:
Kui peaksin loetlema kolm mind enim mõjutavat/inspireerivat elementi, siis arvan, et need on õhk, valgus ja heli. Mulle meeldib tähele panna pisiasju ka kõige lihtsamates vaatepiltides ning panna teisi märkama sedasama. Ei tahaks end veel taandada üht materjali kasutavale või voolu järgivale tasandile. Räägin oma keelt iga päev. Pole tähtis, kas keegi kuulab, ühel päeval on keegi, kes kuuleb.
Selle näituse tööde üheks keskseks teemaks on ihk vabaduse järele. Oma priiust saab inimene ka ise eneselt ära võtta, seepärast pean võitlust enimalt ehk just endaga. Kord on mõistus südame vastu, või ei saa aru, kas ideed on vastavuses illusiooni või tõelusega. Tint voolab vabalt ja kergelt paberil piiride sees, mille äsja olen vee ja näpuga sinna kandnud, vahel läheb neist piiridest üle. Kõik otsused ei ole tehtud enne tegutsema asumist, improvisatsioonil on siin oma osa ja see muudab töötamise mulle huvitavaks. Samaväärselt võin olla mõjutatud õhust, mida hingan, valgusest, mis aastapäeviti kord vähem või rohkem saadaval on ning helist, kõik need võivad tugevalt tungida mu sisse ning panna mind liikuma. Vabaduseks peangi praegu võimalust neist end mõjutada lasta.