Kolmapäeval, 29.10.2014 kell 17.00 avab Kelli Valk Vabaduse galeriis isiknäituse “Filosoofide allee”.
Kelli Valk lõpetas Eesti Kunstiakadeemia (tollase Eesti Riikliku Kunstiinstituudi) 1978. aastal ja on sellest ajast peale olnud meie graafikapildis. Tema aktiivseim ja ka rahvusvaheliselt edukaim aeg kuulub aga 1990ndatess ja eelkõige 2000ndatesse. Tänavugi on ta osalenud juba seitsmel rahvusvahelisel näitusel väljaspool Eestit.
Kelli Valk kuulub orgaaniliselt meie graafikapilti. Graafika tähendab talle tehnilisi võimalusi, katsetusi, aga eelkõige siiski abstraktsemat kujundikeelt, pindade ja joontemängu, värvisegunemist ehk siis assotsiatsiooniderikast sisekaemust.
Vabaduse galerii eelmise, 2010. aasta näituse puhul on tollane galerist, kunstiteadlane Juta Kivimäe viidanud “isiklikele mälureisidele”, mida kunstnik on projitseerinud üldinimlikumale, universaalsemale pinnale. Tollase väljapaneku pealkiri “Poolel teel koju” osutas otseselt tema enda teekonnale.
Praeguse näituse pealkirjast “Filosoofide allee” on autor küll protsessi, liikumise välistanud, kuid sellegi sarja (väljapanek toimib tervikliku sarjana ka siis, kui autor ei ole seda ise niiviisi vaadanud) keskmes on vaimne, emotsionaalne kulgemine. Kunstnik mõtiskleb siingi inimese väiksuse ja looduse võimsuse üle. Selle üle, kuidas kultuur on kunagist orgaanilist kooseksisteerimist vorminud. Tööde poeetilised pealkirjad osutavad isiklikule kogemusele, oma emotsioonidele vastete otsimisele (“Teineteisele toetudes”, “Üks samm ööst hommikusse”, “Õhtu kõnnib mööda”), osutab väljapaneku suur pealkiri kultuuri suurusele ja jätkuvusele. Ta ei ole küll kasutanud sõna “filosoof” (või ka mõistet “filosoofia”) meile saksa kultuurist tulnud kõrgprofessionaali või erakordsete intellektuaalsete võimetega inimese tähenduses. Tema filosoof on pigem ingliskeelses kultuuriruumis levinud “mõtlemise” ja “mõtleja” tähistaja. Tema filosoofide allee on sügavalt isiklik ja ka erakordselt neutraalne. Rahutu liikumine (korduv lainemotiiv) vaheldub läbipaistvatest pindadest tekkinud tardumusega. Lakooniline, sissepoole pööratud, vaat et krüptiline kujundikasutus annab vähestele kujunditele (joontele, täppidele) erilise hapruse, aga ka tähenduslikkuse.
“Filosoofide allee” ei kujuta otseselt midagi, kuid ometi sisaldavad pinnad ja jooned, nende koosmõju ja lehest lehte kordumine niivõrd palju viiteid, et vähemalt Euroopa kultuuriruumi tundval vaatajal on hõlbus neist panna kokku oma lugu, väike narratiiv suure sees. Olgu suureks narratiiviks, raamistikuks siis Platoni varjude maailm võib rahvakunstist nopitud arhetüübid. Kelli Valgu “Filosoofide alleel” on ruumi kõigile ja kõigele.
Näitus on avatud kuni 18. novembrini.
Reet Varblane
