Olete oodatud Piia Ruberi näitusele “Naasmiste vahel” Vabaduse galeriis. Väljapanek on avatud 6.10.-25.10.2017.
Piia Ruber tuli Eesti kunsti 1990ndate keskel Eesti Kunstiakadeemia tollaste fotoõppejõudude Eve ja Peeter Linnapi ümber koondunud üliõpilaste rühmituses, mis on kunstiajalukku läinud “Faculty of Tastei” või sellega haakunud [mobil:] galeriina. Nende eesmärk, nagu seda on toonud esile Peeter Linnap “Eesti fotograafia ajaloos”, oli fotograafiavõimaluste läbimängimine ja kinnistamine kunsti ning paljuski sellega Eesti senise kunstimudeli, aga laiemalt kunstimõistmise ja -mõiste murdmine. Nad propageerisid kriitilise postmodernse kunsti ideid ja neist lähtudes tegelesid oleviku arheoloogia, autobiograafiliste teemade, meediarefleksiooniga, aga tulid välja ka otseste poliitiliste seisukohavõttudega. 1990ndate lõpuks oli ühistegevus ammendunud, kuid tugevad isiksused on suutnud ennast tõestada mitmes valdkonnas. Piia Ruber on kinnistanud oma nime eelkõige väga huvitava ja produktiivse raamatukujundajana.
Kuigi Piia Ruber ei ole näitusetegevuses kõige aktiivsem olnud, ei ole õige tema loomingut vaadelda ainult raamatukujunduse kontekstis. Tema varasemad isikunäitused või tervikinstallatsioonid grupinäitustel, olgu siis 2004. aastal Hobusepea galeriis kaksiknäitus “Kuldnäitus. Vussitud mälestused / Bungled Memories” koos David Bateiga või 2015. aastal portreedesari “Autoparaadportreed” Voronja galeriis Mari Kartau kureeritud näitusel “Comeback”, kui tuua vaid mõni näide, on äratanud tähelepanu ja osutavad kunstniku huvile fotokunsti abil tabada midagi, mis jääb esmase, nähtava (kirjeldava) tasandi taha. Ka siis kui Ruberi fotodes on kesksel kohal inimene, ei ole tegemist pelgalt portreelise fotojäädvustusega – kuigi tema kultuurilehes Sirp ilmunud portreefotodest võiks ja lausa tuleks kokku panna eraldi väljapanek -, vaid ka neis tuleb tugevalt esile tema suhe portreteeritusse ja selle abil (erilise) tunde, atmosfääri, oleku jne tabamine ja edastamine. Ehk siis ikka ja jälle on tegemist mälu, meenutuste ja mäletamisega ning selle keerulise protsessi mehhanismi dekonstrueerimisega.
Ka praeguse Vabaduse galerii näitusega “Naasmiste vahel” osutab kunstnik inimese võimetusele jõuda oma nii-öelda tihendatud mäluni – kõike ise mäletada ja teistele edasi anda – ning seetõttu simulatsioonide esilekerkimisele (või lausa teadlikult loomisele). Esitatud fotosid võib tinglikult vaadelda interjööriesitustena, sest need on pildistatud kahes kunstnikule olulises paigas üsna samal ajal. Ta ei ole pildistatut ka hiljem kunstiliselt töödelnud, kuid ruumi lisatud teatraalne, tähenduslikult ja olemuslikult seda muutev osis – teatrisuits teeb ruumist tähendusliku mitteruumi ja fotost tähendusliku mittefoto. Suits kui materiaalsete objektide vaheline tihendus murrab valguse ning vaataja hakkab esitatut nägema millegi muuna, mida võib nimetada “vahetsooniks”, “une ja ärkveloleku vaheliseks ajaks”, “siin- ja sealpoolsuse piiriks” või nagu Aare Pilv on kirjeldanud raamatus “Kui vihm saab läbi” lapsepõlve valgusena – sooja ja valgena, ainult väga õrnalt kollakana, nagu piimakoora ja sellest tulenevate pettekujutistena. Piia Ruberi fotode juures hakkab rääkima kaasa ka maalikunsti ajalugu (olenevalt vaatajast, kas romantismi, aga ka peent nüansseeritud koloriiti hinnanud hilismodernismina).
Videot “Täpsustus” ja sellega kaasnevat mesilasvahast installatsiooni võib vaadata kui fotodeni jõudmise võtit. Videos põleb kunstniku peast valmistatud mesilasvahast mulaazh (surnumaskina võetud täpne koopia) ehk ta on ise teinud endaga läbi rituaali, mis siiani on levinud paljudes katoliiklikes maades. Videot selgitaval fotol on näha tavapäraste küünalde kõrval kehaosade mulaazhe, et nende põletamise abil (pühitsetud koopiat ohvriks tuues) ravitseda kas ennast või oma lähedasi. Mesilasvaha tükkidest imbuv kerge hõng hakkab omakorda kokku mängima video kellatiksumise heliga. “Täpsustuse” kell ei tiksu ühes rütmis, aga ka fotodel kujutatud ruumis leviva suitsu konsistents oleneb jpaljudest, ka välistest teguritest.
Reet Varblane
Veel teavet tel 55655014
