Olete oodatud Valeri Vinogradovi näituse “Leonardo puhkab” avamisele Vabaduse galeriis kolmapäeval, 13.12.2017 kell 18.00. Näitus on avatud 13.12 2017-03.01.2018.
Eesti kunstipublik tunneb Valeri Vinogradovit tõsiselt võetava abstraktsete maalide loojana, keda võib iseloomustada iseteadliku suurmeistrina (nagu on Vinogradovist kirjutanud noor kunstnik Mihkel Ilus), keda moevoolud ei ole kõigutanud ja kes kõnetab eelkõige seda kunstipubliku osa, kes hindab kunsti ajatust ja tehnilist kompromissitust.
Kuid kunstipublik tunneb teda ka visuaalset kujundit ja sõna ühendava kontseptualistina, kes naerutab oma publikut, aga suudab ka torgata viisil, mis jahmatab ja paneb järele mõtlema. Valeri Vinogradovi sisuga kunst (nagu ta ise seda esitusviisi kutsub) tuletab esmapilgul meelde nõukogudeaegseid olmekarikatuure, sest ta on oma kollaazhide tegelaskujud leidnud ajakirjadest ning keeranud siis vindi põhja, et keegi ei kahtleks, et tegemist on nii-öelda põhjakihiga. Aga see on tõesti ainult esmapilgul, sest utreeritult esitatud joodikud, kergete elukommetega neiukesed, õllekate püsikunded, turuleti taga igavlevad müüjannad, baaridaamid, korrumpeerunud miilitsad ja teised kergelt eluhammasrataste vahele jäänud, kuid väga värvikad tüübid on asetatud estetiseeritud keskkonda, maalilise tausta ette. Veelgi enam on kunstnik esitatut nihestanud visuaali täiendava tekstiga. Kontseptuaalne tervik on pealkirjastatud “Vestmikuna” ning pildilist kujutist avavad tekstid on laused soome-vene vestmikust. Loo peategelane on Moskvat külastav soomlane, kes suhtleb moskvalastega vestmiku abil. Aga kui jälgida “Vestmiku” soomlase sõnavara, siis tegemist on keeleliselt väga võimeka tegelasega, kes nopib õhust slängi ning tekitab vestmiku ja kuuldu põhjal täiesti oma suhtluskeele – kummalise viisakusvormelite, bürokraatlike väljaütlemiste ja subkultuurse keelepruugi sünteesi. Vene kultuuri ja iseäranis kirjanduse tundmisel avaneb selle põhjal assotsiatsioonide, emotsioonide jada.
Väljapaneku teise (paigutuse järgi esimese) osa moodustavad tüüpilise Vene ametniku Nikolai Nikolajevit?i – ükskõik kas ta töötas siis Tsaari-Venemaal mõnes ametkonnas või oli nõukogude KGB kastööline või on praegu seotud Putini rezhiimi mõne salajase organiga – failid, mis eksi- või imekombel on sattunud Eestisse. Iga faili esteetika (shrift, värvivalik, fotode tüpaazh) on täpselt sobitatud tekstiga, selle kirjaoskuse või -oskamatusega ja sõnakasutusega. Enamgi veel, tekstid Eestisse toonud Ludmilla Tovstonogova on teinud neist kontseptuaalse kunstiteose, kuigi tal ei ole varem kunstiga midagi pistmist olnud. Teos võetakse Eesti kunstiringkondades vaimustusega vastu, sest Tovstonogova taga on tuntud kultuuritegelased. Institutsionaalse kunstiteooria vaimukas kriitika.
Väljapaneku kesksel kohal on väike, kuid taas tähendustest ja konnotatsioonidest tiine installatsioon “Leonardo puhkab” – Leonardo da Vinci püha õhtusöömaja mugandus, Hiinas toodetud sätendav jõulukaunistus. Valeri Vinogradovi väljapaneku kontekstis ei ole see enam süütu kitsh (kui sellist asja üldse olemas on), vaid camp, mis camp. Ehtvalerilik camp.
Veel teavat
Reet Varblane
Tel 55655014
