Kutsusin surnud venelase endaga vanasse raudteejaama teed jooma. Kasvatasin selleks kõrvitsaid ja hiiri, konn kolis juba enne sisse. Naabrimees Volli tõi küttepuid. Võib-olla jääb Boriss Mihhailovit? ööseks? Aga võib-olla jääb igaveseks siia? Igal juhul saabus temaga koos värvikas seltskond: härrad ja seltsimehed, karud ja karusnahad, kaunitarid ja kassid. Mina ise tahaksin olla üks nendest, sada aastat tagasi maalitud kaupmeheemand, aasta enne võigast surma, külluses ja rahus teed joomas, lemmikloomad lubatud. Tütar aitas mu selle seltskonna ja atmosfääri pildi sisse. Olen eskapist. Boriss Mihhailovit? suudab maalida võrdse rõõmuga nii tsaari kui punalipuga bol?evikku, neil mõlemal on ?vene hing?. Karul ka. Soomeugrilase hing on juustes, küüntes ja veres, neid ei tohi ripakile jätta. Minu juuksed on muutunud halliks ja veri magusaks, püüan seda varjata. Kõik, mis on punane, on sellel näitusel mängult veri. Küüned on mul päriselt punased ja ma suudan elust lollilt rõõmu tunda. Teada puha, see ei lõppe hästi …
Lylian Meister
Lylian Meister on Eesti kunstiväljal tuntud eelkõige tekstiilikunstnikuna, aga ka kunstiakadeemia õppejõu, prorektori, disainiosakonna dekaanina. Kuid sama aktiivselt on ta tegutsenud ka maastikuarhitektuuri alal või olnud sisustusajakirjade toimetaja, nüüd õpetab ta Hiiumaa ametikoolis aiandust ja täiendab ennast maaülikoolis. Sama mitmekesine kui on olnud tema tööelu, on ka tema viimase aja kunst. Seda ei ole mõtet piirata tekstiili- või ka mõne teise valdkonnaga. Aga üks asi, mis on ikka iseloomustanud Lylian Meistrit, olgu siis tööelus või kunstis on värvikas elurõõm ja idealism.
Vabaduse galerii näitus on teostatud ruumiinstallatsioonina, kus eksisteerivad kõrvuti, aga sageli läbipõiminuna mitmed kunstnikku ennast otseselt, aga ka kultuurinähtuste kaudu puudutanud kihistused.
Installatsiooni üks keskne tegelane on vene maalikunstnik Boriss Mihhailovit? Kustodijev (1878 ?1927), antud kontekstis ka Lylian Meistri teeõhtu külaline. Kustodijevi värvika vene elu ideaali kujutised, kus lugupeetud kultuuritegelaste, nagu laulja Fjodor ?aljapin või ka Kustodijev ise, ja riigitegelaste, nagu tsaar Nikolai II, kõrval on omandanud tähtsa koha lopsakad vene kaunitarid, kaupmeeste emandad, tõelised vene Venused ehk siis tollase heteroseksuaalse elukorralduse ja ideaali sümbolid. Kustodijevi tegelased ei ole ümbritsetud ainult turvalisest, jõukusele ja õnnele osutavast oma ruumist, vaid kunstniku maalid sisaldavad ka selle ideaali kestvust rõhutavaid stseene, seotust vene tollase eluideaali kui sellisega. Kui aga mõelda kasvõi Lylian Meistri ruumiinstallatsiooni keskse maali, tema tütre maalikunstniku Katarina Meistri maalitud ema portreed inspireerinud Kustodijevi maali ?Kaupmehe emand teed joomas? valmimise aja, 1918. aasta peale, siis oli Vene elu tegelikkus muutunud juba millekski muuks, ka sulnid kaupmehe emandad ja teised vene Venused olid pahatihti langenud vägivalla ohvriks. Kuigi ideaali mõttes ei läinud revolutsioonist kannustatud Vene elu uueks ja ?õiglasemaks? muutjad sugugi kaasa avangardistlike kunstnike totaalse uue kunsti ideedega, vaid ihaldasid just vihatud kaupmeeste ja nende emandate elukorraldust koos selle barokliku esteetikaga.
Lylian Meister on viidanud üliarmsate, sageli kit?ilike tekstiilide edasiarendustes sulneid emandaid tabanud vägivallale või tegelikult igasuguse stabiilse elukorralduse haprusele. Katarina Meistri ema portree on nüüdisaegse noore tarmuka naise kujutis, kelle noor maalikunstnik on nagu testimiseks asetanud Kustodijevi kaupmehe igavesti noore ja naiseliku emanda rolli, kuigi juba ette teades, et tema ema ei mahu ainult selle ideaali alla. Lylian Meister on ise läinud kaugemale ning lisanud kaupmehe emanda põskedele vägivaldset puna ja tikkinud heaolu, kuid ka isepäisuse sümbolile kassile kaela ümber punase poomisnööri.
Kuid Lylian Meister ei ole vaid hoiatav oraakel, kurja tõde kuulutav kaaren, pigem on ta mälestuste hoidja, ilustajagi, kui vaadata tema valekristallidega kaunistatud Tori kodust pärit saja aasta tagust madratsit või ema karusnahkset kraekest. Tema Tori raudteejamast kujundatud kodu on sama turvaline kui Kustodijevi kaupmehe emanda oma, vahest selle erinevusega, et Lylian Meister ei ole suure meeskunstniku loodud ideaal ja tema kodugi on teadlikult tema enda kujundatud, sinna on sisse kirjutatud ka katkestused ja kokkukukkumised. Kasvõi selle fakti näol, et 8. detsembril peatub seal viimane rong ja edaspidi on Tori rongiliiklusest ilma jäetud. Seegi tuletab meelde saja aasta tagust või veelgi varasemat Vene väikelinna, kus linna kõrgkiht kogunes läbi sõitvat rongi tervitama, ikka seniks, kui rong nende linna läbis ja seal peatus.
Näitusel on kaastegevad Katarina Meister (maalid), Kirill Safonov (tekstiilid) ja Johan-Henrik Pajupuu (koogid). Reet Varblane
Palju tänu abi ja pühendumise eest Marko Nautrasele, Mall Tambergile, Sirje Savvestile, Jüri Voorele, Kristel Kaermale, Larissa Ojasoole, Stina Murakale, Märten Krossile, Kaire Rannikule, Eda Samelile, Harri Kingule ja kass Leemurile.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, galeriid toetavad Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.