Skulptor Jaan Luik on tegutsenud Eesti kunstis neli aastakümmet: 1979. aastast peale on ta tööd olnud väljas Tartu kunsti aastanäitustel ja 1980. aastast Eesti kunsti kevad- ja sügisnäitustel.
Jaan Luike võib määratleda ka kitsamalt Tartu kunstnikuna, sest ta on elanud ja töötanud peamiselt Tartus, õpetanud Tartu kunstikoolis ja kõrgemas kunstikoolis (1979 ?2000), juhtinud kõrgema kunstikooli skulptuuriosakonda (2011 ? 2014), olnud ka Tartu Kunstnike Liidu esimees (1995 ? 1997, 2003?2004). Jaan Luige elu ei ole kulgenud ainult Tartus, ta õpetas skulptuuri ka Soomes Imatra kõrgemas kunstikoolis (1995?2011).
Jaan Luik on ka hingelt Tartu kunstnik, seda just Tartu kultuuri ja kunsti traditsioonilises mõttes: modernistina on teda huvitanud vormimängud ja vormivõimalused, aga tema lähtepunkt on kultuuripärand ja -tähendused.
Jaan Luik on põhjalikult tegelenud märkidega ? piltkirja kujutiste ja ka tähemärkidega, mis võivad meie kultuuriruumis, ladina või ka kirillitsa kirjamärkidega harjunud inimestele tunduda salapäraste, krüptilistena ning seetõttu kipume neid hindama eelkõige esteetilisest küljest dekoratiivsete abstraktsete kujunditena. Jaan Luigele on tähtsad mõlemad aspektid: märgi algne tähendus ning selle muutumine abstraktseks kunstiobjektiks. Ehk kui palju tohib märki muuta, et sellel säiliks veel algne tähendus, aga et see toimiks ka omaette kolmemõõtmelise kunstiteosena? Kuid Jaan Luik ei ole piirdunud ainult hieroglüüfide või piltkirja dekonstrueerimisega, ta on mõelnud välja ka oma piltkirjalisi kujundeid ja arendanud neist oma hieroglüüfe.
Eesti Vabariigi Hiina suursaatkonnas Pekingis on eksponeeritud Jaan Luige ja tema poja, tänavu Eesti kunstiakadeemias bakalaureusekraadi kaitsnud noore skulptori Johannes Luige ühistöö ?Kulgemine?, kus on kasutatud kulgemist tähistava hiina hieroglüüfi Dao ja meie piirkonnale omase muinaslaeva vormi sarnasust ning selle põhjal arendatud süntees.
Vabaduse galeriis on väljas peamiselt viimaste aastate looming, vaid kaks teost, nende seas ka Pekingi saatkonna ?Kulgemisele? eelnenud kompositsioon, on kümne aasta tagusest ajast. Jaan Luik on pealkirjastanud oma näituse ?Sisekõnena?, kuid seda võib vaadata ka dialoogina, mida kunstnik peab inspiratsiooniallikate, materjali ? tema lemmikmaterjal on pronks ja graniit, aga ta on kasutanud alumiiniumi jt materjale ? ning ka iseendaga. Vanemate ja uuemate teoste dialoogi loomisel oli abiks Johannes Luik. Isal ja pojal tuleb Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis juulis ühisnäitus ?Dialoog?.
Reet Varblane
Sisekõne
Oma teoste materjalina olen kasutanud puitu, graniiti, marmorit, plastmassi, savi ja alumiiniumit, kõige rohkem on meeldinud pronks. Praegu töötangi põhiliselt sellega.
Kuna mul pole Tallinnas kaua aega personaalnäitust olnud, siis ei ole ?Sisekõnes? väljas mitte ainult viimase aja looming, vaid noppisin hulka ka mõned vanemad pronksid.
Juba väga pikalt on mind huvitanud märgid ja sümbolid. Olen oma töödes käsitlenud egiptuse, aafrika ja ka kristlikku sümboolikat. Olen kasutanud ka hieroglüüfe, modifitseerinud need tagasi pildiliseks kujundiks.
Kuna praegusel ajal saab kahemõõtmelisi kujundeid modelleerida 3D abil, ei ole minu töödes niivõrd oluline täpsus, isegi vastupidi ? olen proovinud säilitada võimalikult palju käe puudutust, jälge. See tähendab, et kõige tähtsam on hetkeemotsioon, -meeleolu, -seisund. See võib olla tingitud lõhnast, mõttest, aistingust, meeleolust. See on midagi hetkelist, isegi tabamatut. Nagu linnu tiivalöök õhus.
Jaan Luik
