Olete väga oodatud Virge Jõekalda näituse “Aiaäärne” avamisele reedel, 27. aprillil kell 17 disaini- ja arhitektuurigaleriis. Näitus kuulub Vabaduse galerii programmi ja on avatud kuni 12. V.
Virge Jõekalda on üks neid kunstnikke, kes jätkab 1970ndatel meie kunsti tulnud naisgraafikute liini. Või kui veel kaugemale vaadata, siis hoiakuid, mida esindas juba 1930ndate naisgraafikute koolkond. Ei 1930ndate ega ka 1970ndate naisgraafikud ei moodusta koolkonda selle kitsamas tähenduses, neist tuleb rääkida ikka kui omanäolistest loojatest, ühtsus ja selles mõttes traditsiooni jätkamine seisneb vaid üldisemates hoiakutes – pieteeditundelises suhtumises ainesesse ja eelkõige väljendusvahendisse (graafikute puhul graafikatehnikatesse, nende võimalusi tundes ja maksimaalselt ära kasutades).
Virge Jõekalda on käinud selgelt oma teed. Läbi kogu loomingu on talle tähtis olnud tema enda väga isiklik suhe kujutatavasse, sellest tähendusliku fragmendi eraldamine, selle töötlemine ja tõstmine kujundiks (nii mõnigi kord lausa märgiliseks kujundiks) ning selle kujundi kordamise abil millelegi veel üldisemale (kas siis emotsionaalses või ka eksistentsiaalses mõttes) osutamine. Virge Jõekalda graafilised lehed on nii kujundi kui ka sisu poolest väga lihtsad, nende taga ei ole ei keerulisi teooriaid ega ka krüptilisi tähendusvälju. Aga sellele vaatamata võib teda julgelt nimetada sensuaalseks ja isegi filosoofiliseks kunstnikuks. Viimast eelkõige idamaises mõttes, kus kõige lihtsamas detailis peitub terve maailm, seda tuleb osata vaid avastada.
Virge Jõekalda kunsti temaatika on ikka olnud seotud loodusega või täpsemalt inimese (eelkõige tema enda) ja looduse suhtega. Et just selle suhte kaudu saada aru endast ja oma maailmast. Ka praeguse väljapaneku objekt on loodus. Seda nii suhtes kunstniku, tema tundemaailma, aga veel enam ajaga. “Aiaäärsel” kujutatu kuulub vaid kevadesse – suvel, sügisel või talvel näeks Jõekalda aiaäär sootuks teistsugune välja. Asi ei ole pelgalt looduse vaatluses, selle dokumenteerimises, vaid kunstniku endaleidmises. Virge Jõekalda on kasutanud kolme motiivi, neid küll ühes sügavtrükitehnikas (kuivnõelas), aga väga erinevalt töödeldes. Tema suured õied (neid võib vaadata kirsi-, aga soovi korral ükskõik milliste teiste õitena) toimivad seeriana, aga see ei ole kontseptuaalne jada, selles on kõrvalekaldumisi, juhuslikkust, isegi kõhklust ja kahtlust. See on emotsionaalne teekond, kuid mitte punktist A punkti B, vaid vaat et ühes hetkes tibatillukeste erinevuste tabamises ja nende säilitamises.