Nora Raba ei varjagi, et leiab oma materjali, metalltorud, vedrud ja muu rauakraami enamasti Kuusankoski vanametalliplatsilt. Seda vaimustavam on sealt ära toodud metalliromu „uus elu”. Vormimängud kõrgpoleeritud metalltorude, värvitud pindade ja vedrudega on lasknud algsel rustikaalsel materjalil läbida muljetavaldava muundumise. Autori tahtel on juhuleidudena kasutusele võetud metallmaterjal omandanud dünaamilise vormikõne ja värvi, säilitades sealjuures ka algmaterjalile omase rustikaalsuse. Nora Raba ei varjagi, et on jätnud jõudu nõudva „rauatöö” oma ala tundvate meistrite hooleks, kuigi on tegelikult ise kodus ka näiteks sepatöös. Kunagi 1970. aastatel harrastas ta kuuma sepatööd ka ise. Selle näituse karged vormid tuletavad parimas mõttes meelde kuuekümnendate-seitsmekümnendate modernismi toredaid elurõõmsaid aegu. Tagasivaade on alati põhjendatud, kui kaasaega tuuakse midagi värsket ja meenutamisväärset, näiteks veel senini erutavat vaimsust Ives Kleini sinise revolutsiooni päevilt. Sinise raua ja musta graniidi või siniste terasvedrude ja roostevaba terase õnnestunud kombinatsioonid kehtestavad end elegantsete objektidena, ent teosed mõjuvad ka oma legendiga ja vaimukate allusioonidega. Näiteks tekib kiusatus näha võrdkuju šovinistlikule seisukohale, et võim tuleb igal juhul torust, aga veel enam, tänapäeval ta just torust tulebki, egas muidu ole gaasijuhtme küsimuse ümber nii palju elevust.
Juta Kivimäe