Kui nüüd üritada iseloomustada tema loomingut, siis teostes peituv sõnum on kirja pandud niivõrd spetsiifilises infrakeeles, mille lugemine eeldab tutvujalt vaimset lugemisoskust, mida paraku kõik ei valda. Tähendamissõnades öeldut ei ole alati tõlgitud kõigile, ehkki kõik võisid neid kuulda. Tema poolt esitatu ülekandmine erinevatele tähendustasanditele, ja kõigile mõistetavaks tegemine, oleks liiga töömahukas ja võibolla isegi võimatu. Kunstil on oma kokkusurutud kujundikeel, mis avaneb või lukustub koheselt selle ees, kes ei pea veel sisenema nendele väljadele. Paratamatult tekivad erinevad mullid ehk vaimsed maailmad, kuhu saavad siseneda vaid sinna kutsutud. Pilt on kutse. Samal põhjusel ei saa ära seletada poeesiat ega muusikat. Igasuguse loomingu juures võib ilmsiks tulla ka midagi, mis autorit ennast üllatab. Ta peab tõdema, et ta on ikka veel loodav looja käes, või et temaga luuakse, mitte tema ei loo Lõppkokkuvõttes on pilditegemine tunnetusprotsess ja igasugune tunnetus on ikkagi eelkõige enesetunnetus. Selle väljaütleja, Hegel ei pidanud vajalikuks enesetunnetuse tulemusi endaga kaasa viia, ehkki väidetavalt sai tema teostest aru ainult üks inimene ja seegi valesti. Vaatamata sellele pakkis ta oma mõtted raamatusse, kust me mõnikord tähelepanelikul vaatlemisel võime ennast ära tunda. Nii jätkavad teisedki, kaasa arvatud.
Liilia Sink