Hingede ränd. Ado Vabbe ja Friedebert Tuglas. Kirjanduskeskuse näitus Vabaduse galeriis 15.09 – 04.10.2011.
„Hingede ränd“ on tagasivaade kahe loovisiku, Friedebert Tuglase ja Ado Vabbe ühisosale meie kultuuriloos. Näitus annab ülevaate Vabbe teostest Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kunstikogus, enamik neist kuulub Tuglaste pärandvarasse. See kogu on ainus teadaolev, kus võib näha kõiki kolme Ado Vabbe linoollõigete albumit, millest esimene pärineb aastast 1919, teine ja kolmas valmisid 1920.
Ekspositsiooni ajalist ulatuvust märgib ühelt poolt üks vanimaid Ado Vabbe säilinud töödest, 1912. aastal valminud „Tants“, teisalt Vabbe hilisemasse loomingusse kuuluv „Nahksuka motiiv“ (1938). Sinna vahemikku jäävad inspireeriva Siuru-perioodi raamatuillustratsioonid ja kaanekujundused, juba mainitud linoollõiked ja 1924. aastal Pariisis tehtud joonistused. Väljapanekus on ka kõik Vabbe illustreeritud Friedebert Tuglase ja Marie Underi teosed. Vabbe kauni kujunduse on saanud seitse Tuglase raamatut, Underi kolmel teosel on koos kordustrükkidega koguni kuus erinevat kaanekujundust.
Tutvuda saab ka Hendrik Adamsoni, Artur Adsoni, August Alle, Johannes Barbaruse, August Gailiti, Johannes Semperi, Gustav Suitsu, Henrik Visnapuu jpt teostele tehtud Vabbe kaanekujunduste ja illustratsioonidega.
Näituse kuraator ja kujundaja on kunstiteadlane Jüri Hain.
Kataloog Hingede ränd. Ado Vabbe ja Friedebert Tuglas. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kultuuriloolised kogud 5, koostanud Eha Rand.
Vaata videoklippi näituse avamiselt (autor Aleksei Aleksejev).
Näitus koosnes Tuglase valduses olnud 35 väikseformaadilisest kunstitööst enamik tušijoonistused, aga ka värvilisi pliiatsitöid, mõni guašš ja akvarell, kolmest ainulaadsest linoollõikemapist (osa mapitöid oli reprodena seinal) ja 62 Vabbe illustreeritud-kujundatud raamatust. Illustratsioonid, mis olid näitusel ka avatud raamatuis vaadata, on eesti kirjanduse sõbrale põhimõtteliselt tuttavad nii luulekogudest kui ka kunstilugudest. Vaba käega visatud ja mahlaka pintslilöögiga koloreeritud naisfiguuridki on pigem meeldiv taaskohtumine kui uus tutvus salapärase Ado Vabbega. Siiski, me ei saa lähtuda vaid palju näinud kirjandus- ja kunstisõpradest. Nii vanema kui ka noorema põlve vaatajale on Vabbe-taolise kunstniku olemasolu meenutamine igatahes vajalik. Näitusele lisas jumet just nimelt asjaolu, et need tööd pärinevad Tuglase kogust. Esmakordselt olid eksponeeritud korraga kõik Tuglase kogusse kuulunud Vabbe teosed, kaasa arvatud linoollõikemapid. See, et igaühe taga neist on mõni kohtumine, dialoog, mõttevahetus; et need pildid ja ka konkreetsed raamatueksemplarid on elanud oma elu ja kõnelevad meile igaüks oma lugu. Samuti õhutas näituse vaatamine mõtisklema meie praeguse ja eelmise sajandi kümnendate-kahekümnendate aastate kunstielu üle. Innustust selleks pakub ka järjekordne näitusega kaasnenud kataloog, mis lisaks eksponeeritud tööde reprodele sisaldab kahte põhjalikku sissevaadet Vabbe loomingusse ja tema suhetesse Tuglasega. Jüri Hain on kirjutises „Ado Vabbe hingerännud” käsitlenud detailselt Vabbe koostööd kirjanikega tema raamatukujundaja-tähelennuaastatel kuni viimase illustreerimistööni 1937. aastal (selleks oli Henrik Visnapuu õige kummaliste piltidega „Saatana vari”). Ta toob selgust kolme linoollõikemapi tekkelukku ja valgustab Vabbe tööalaseid suhteid Tuglasega. Tegemist pole pelgalt kataloogi sissejuhatusega, vaid tõsise ja tiheda uurimusega, mis lisab trükisele kõvasti kaalu.
Maarja Undusk