Olete oodatud Aime Kuulbuschi näitusele „Kehakeelsed“ Vabaduse galeriis.
Näitus on avatud 15.10.–09.11.2022
Aime Kuulbusch (1942) on tegutsenud Eesti kunstimaastikul enam kui pool sajandit: ta omandas kunstiakadeemias (siis Eesti Riiklik Kunstiinstituut) kunstiharidusehariduse skulptuuri alal 1963–1969 ja alustas ka kohe pärast kunstiinstituudi lõpetamist näitustel esinemist. Tema esimene isikunäitus oli 1973. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis (siis Tallinna Kunstisalong). Nagu enamik tema põlvkonna – 1970ndate algul avalikkuse ette astunud kunstnikke, kehtestas ka Kuulbusch ennast peaaegu et kohe ning ei näita siiani väsimusemärke. Nii nagu ka teiste tema põlvkonna skulptorite loomingut, nii on ka tema oma õigustatult käsitletud modernismi võtmes, mis 1970ndatel tähendas 1930ndate traditsiooni jätkamist, aga paradoksaalselt ka selle lõhkumist. Pieteeditundeliselt järgisid nad skulptuuri vormi- ja proportsioonitäiust, pinnatöötlust ja teisi vormilisi karakteristikaid, kuid enam kui esteetilised väärtused on neile läinud korda sõnum, kontseptsioon.
Kuid 1970ndate algus oli ka aeg, kui senini mehelikuks peetud kunstialal – skulptuuris hakkasid ilma tegema haprad, kuid sisemiselt tugevad naised. Nii skulptorite – Aime Kuulbuschi kõrval tuleb nimetada Mare Mikoffi, Hille Palmi, Ellen Kolki, Ilme Kulda jt –, kuid ka tugeva ja omanäolise graafikute põlvkonna– Mare Vint, Aili Vint, Marju Mutsu, Silvi Liiva jt – põhjal hakati rääkima lausa tollase kunsti feminiseerumisest.
Aime Kuulbuschi on alati huvitanud inimene – kas siis portreena või ka allegooria, sümboolse inimfiguurina. Tema loomingus võib näha mees- või naisakte, sürreaalseid masininimesi või kunstlikke homunkulusi. Stilisatsioonide juurest on ta liikunud abstraktsete kompositsioonideni ja tagasi figuuri juurde.
Praegune näitus „Kehakeelsed“ on Aime Kuulbuschil juba neljas kord eksponeerida oma töid Vabaduse galeriis – 2003. aastal (siis tegutses siin G-galerii) oli väljapanek pealkirjastatud „Mustrid ja veel midagi … II“, 2012. aastal „3D. skulptuurid 2001–2012“ ja 2017. aastal „Puudutus“. Nii nagu ka varasematel isikuväljapanekutel, nii on Aime Kuulbusch ka seekord eksponeerinud uute tööde („Tahaks lendu tõusta“, „Tule!“, „Pimeduses astuja“) kõrval ka varasemaid („Teekond“ ja „Kollektsioon“, mõlemad 2002), et moodustada tervikruum. Kusjuures „Kollektsioonile“ on ta lisanud tänavu mõned uued tööd. Ka viiest figuurist koosneva grupi „Tahaks lendu tõusta“ esimene teos valmis möödunud aasta lõpul näitusele „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu: vaim“ Tartu ülikooli muuseumis. Nii võikski „Kehakeelseid“ vaadata ajalise teekonnana, kus kunstnik teeb suuremaid ja väiksemaid ekskursse oma loomingusse, et aastate möödudes midagi lisada või vähemalt ümber grupeerida, kombineerida sellega, mida ta nüüd on teinud. Ehk kus ta nüüd ise asub. Aga sugugi mitte ainult oma loomingusse, sest enamik tema stiliseeritud figuuridest on saanud inspiratsiooni või ka ajendi kunstiajaloost. „Tahaks lendu tõusta“ ei osuta ainult inimese püüdlusele olla või saavutada midagi kättesaamatut, vaid ka Samothrake Nikele ja teistele antiikaja naisefiguuridele, „Tule!“, „Pimeduses astuja“ ja „Kehakeel“ meenutavad Rodini „Calais’ inimesi“. Ikka läbi modernistliku stilisatsiooni, kus ka kipsvariandis tuleb välja kunstniku kauni vormi ja pinna püüdlus.
Nii nagu varasematel kordadel, nii on Aime Kuulbusch ka seekord leidnud kontseptuaalselt midagi uut. „Tahaks lendu tõusta“ grupp ei ole sarnaste figuuride kogum, vaid kordus, multiplitseerimine. Kuigi nagu skulptuuri, eelkõige kipsvormi puhul ikka, ükski kordus ei ole identne koopia.
Galeriid toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.
Lisainfo:
Reet Varblane
Galerist
Tel: +372 5565 5014
Aime Kuulbusch
Tel: +372 5201367