Jüri Arraku personaalnäitus “PILK” Vabaduse Galeriis, Tallinnas. Kuraator Reet Varblane. 22.10 – 10.11.2021. Toetas KULKA. Valiku 25 õlimaali aastatest 2020 – 2021, mõni üksik ka 2019. Näitust täiendas tekstiline osa, mille autoriks Kai Kask. See on kirjeldus veel ühest pilgust, mis kunstniku tegemisi jälgib…. :
Jüri Arrak (1936) on Eesti kunstis ja kunstielus aktiivselt osalenud 1970ndate algusest peale ning tema loominguline erksus ei ole ka praegu raugenud. Ta tuli meie kunsti tollaste noorte kunstnike mässumeelse kunstirühmituse ANK 64 ühe juhtfiguurina. Päris esimeste väljapanekute puhul võttis tollane kunstipublik tema vaimukad, iroonilised, aga teinekord ka valulised sürreaalsed elupeegeldused vastu kerge hämminguga, nagu see uudsete nähtuste puhul ikka juhtub. Kuid
1980ndatest saab rääkida kunstniku isikupärase kujundikeele, oma käekirja ja kunstimaailma väljakujunemisest ning ka tollane kunstipublik võttis tema mõistujutulised, sageli antiik- või kristlikel alusmüütidel põhineva kunsti, olgu see maali, joonistuse, graafika, gobelääni või ka animatsiooni vormis igati omaks. Jüri Arrak on kirjutatud eesti kunstiajalukku, ka selle uutesse versioonidesse, sest tema rikkalikust loomingust leiab alati uue vaatenurga, mis sobitub kunsti tõlgendamisse ja avardab kunstikulgemise mõistmist.
Tänavust aastat võib kunstis tinglikult pidada Jüri Arraku aastaks: tema esimene isikunäitus oli kevadel Tartus tARTupoe näitusesaalis, sellele järgnes suvel Pärnus ülevaatlik graafikanäitus, septembrist Mikkeli muuseumis erakogudesse kuuluva varajase loomingu ja nüüd Vabaduse galeriis uute, peamiselt sellel ja eelmisel aastal valminud maalide väljapanek. Vabaduse galerii näitus on järjekorras tähenduslikult saja esimene.
Jüri Arraku viimaste aastate maalid on suhteliselt väikeses formaadis, neid võib vaadata ka nii- öelda kodupiltidena. Kuid kunstniku töödest ei ole kuhugi kadunud ei mütoloogiast tuntud teemad, kunstnikule omane figuuritöötlus ega ka pildiruumi võttestik, mis tagavad ka tema viimastele maalidele paraja kiiksuga mitmetähenduslikkuse. Kunstniku pilk on mahenenud, ta vaatab võrdse heatahtlikkusega väikestele inimestele – tema käsitluses veidi kummastavatele olenditele, kes sobivad nii inimeste kui ka loomade maailma – ja nende loodule, sest skulptuurid ei ole vähem elavad, kui on nende looja. Arraku pilk on küll mahenenud, kuid ei ole oma kaotanud ei teravust ega ka triksterlikku vaimukust.
Ainult maalinäituseks ei saa Vabaduse galerii väljapanekut ka pidada: Kai Kase tekst (seinal on lühike variant, kaasa saab igaüks võtta pikema versiooni) ei ole selgitus või kontekstuaalne lisand. “Kunstniku ja kingalusika” humoorikas lugu annab viimastele maalidele metakihistuse, kus on tabatud Arrakule omast eneseirooniat ja flanöörlikku kõrvalpilku. Kunstnik ja kingalusikas on läinud koos Tabureti sünnipäeval, kui mängida Kai Kase teksti ja Jüri Arraku maali pealkirjaga. Jüri Arraku pilk saadab neid sealgi.
Reet Varblane