Virge Jõekalda. Oaas

Virge Jõekalda
Oaas
Virge Jõekalda (1963) tuli Eesti kunsti 1980ndail, kiirelt ja kindlalt, sest juba 1990ndatel on tema rahvusvahelistel näitustel esinemiste nimekiri pikk. Kunstniku olekus ja töödes on ikka olnud võluv kergus, mis ei tähenda pealispinnalisust, vaid hoopis vastupidi, nagu on Jõekaldat iseloomustanud graafika asjatundja, kunstiteadlane Mai Levin. Virge Jõekalda on üks neist kunstnikest, kes jätkab 1970ndatel kunstiellu tulnud naisgraafikute liini, iseäranis kui mõelda joone, kuivnõela- või oforditehnikas õrna, aga ka jõulise joone ning värvilise pinna tundliku, lausa sensuaalse käsitluse peale. Mai Levin on Virge Jõekaldat seostanud lausa 1930ndate naisgraafikute, iseäranis Aino Bachi käsitlus- ja mõttelaadiga. Vaatamata tõsiasjale, et Virge Jõekalda kunsti saab hõlpsalt siduda olnuga, selles näha traditsiooni jätkuvust, on ta käinud oma teed. Talle on tähtis olnud isiklik suhe kujutatavasse, tähendusliku fragmendi eraldamine, selle töötlemine kujundiks, kordamise abil aga osutamine millelegi veel üldisemale, olgu siis emotsionaalses või ka eksistentsiaalses mõttes. Virge Jõekalda graafilised lehed on nii kujundi kui ka sisu poolest lihtsad, nende taga ei ole ei keerulisi teooriaid ega ka krüptilisi tähendusvälju. Sellele vaatamata võib teda julgelt nimetada mitte ainult emotsionaalseks, vaid ka filosoofiliseks kunstnikuks. Seda eelkõige idamaises mõttes, kus kõige lihtsamas detailis peitub terve maailm, seda tuleb osata vaid avastada.
Viimased kakskümmend aastat on kunstnikku köitnud aiateema: 2002. aastal valmisid esimesed lehed seeriast „Minu aed“, sellele järgnesid seeriad „Metsik aed“, „Paradiisiaed“, „Salaaed“. Ning näitused „Minu aiad“ (2004), „Talveaed“ ja „Eedeni aed“ (2007), „Hingeaed“ (2008), „Õitsemine“ (2012), „Sügise hääl“ (2014) „Aiaäärsel“ (2018) jne.
Vabaduse galerii näitusel „Oaas“ ei ole küll ühtegi otsest viidet aiale, kuid suhe loodusega, olgu siis reaalse loodusega, mis on väljaspool inimest, või nii-öelda sisekaemusliku, korrastatud loodusega on sealgi põhiteema. Nii võibki „Oaasi“ vaadata kunstniku kontemplatsiooni või sageli meditatsiooninagi, mis on nii vajalik, et kriisidest puretud kaootilises maailmas elus püsida, säilitada oma identiteet ja olla toeks ka teistele. Ehk see on naise fragmentaarne, katkendlik teekond vastu valgust lätete juurest oaasi, armidest (ja ka armust) hoolimata. Kui teekonna iseloomustamiseks kasutada kunstniku graafiliste lehtede poeetilisi pealkirju.
Virge Jõekaldal on väljapanek ka Jaani kiriku galeriis, „Salaaeda“ võib vaadata „Oaasi“ paarisnäitusena. 21. aprillil avatakse Vernissage’i galeriis ka näitus „Minu aiad“.
Reet Varblane
Vabaduse galeriid toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.