Vabaduse galeriis avatakse reedel, 11. jaanuaril kell 17 Aime Jürjo näitus “Minu sada aastat”. Näitus on avatud 12. jaanuarist 30. jaanuarini 2019.
Aime Jürjo (1928) tuli eesti kunsti kohe pärast kunstiakadeemia (siis Eesti Riiklik Kunstiinstituut) lõpetamist 1953. aastal. Ta on loonud skulptuure – portreesid, dekoratiivplastikat, aga ka mitmeid avaliku ruumi teoseid, nagu “Mängivad lapsed” Porkuni külas 1969. aastal, Eesti piibli monument Jüri kiriku aeda 1989. aastal. Aime Jürjo õpetas skulptuuri algul Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis 1953–1961 ja siis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis 1971–1986, kus ta viimased kuus aastat oli skulptuurikateedri juhataja.
Kolmemõõtmelise kunsti kõrval on kunstnikku üsna pikalt paelunud ka joonistus ning iseäranis akvarell ja pastell, aga ka kollaaž. Tema viimaste aastakümnete huviorbiidis on olnud mälu – seda nii paiga mõttes, mida võis näha Vabaduse galerii eelmisel näitusel “Aeg meenutada” viis aastat tagasi, aga ka laiemalt lähedaste inimeste, oma vanemate ja nende eluseikade tähenduse ülekandumisega kunstnikku enda ellu.
Tema portreeloomingust saab ettekujutuse loovnaiste – kunstnike, kirjanike portreede (“Viive Luik”, 1987; “Mall Tomberg”, 1983; “Mare Mikoff”, 1976 jne) kaudu, mis on ühteaegu tagasivaade kunstniku enda käekirjale, võtetele, millega ta on toonud välja portreteeritule iseloomuliku just sel ajal, laiemalt portreežanrile eesti skulptuuris 1970. ja 1980. aastatel, aga ka naisekujutamise viisile.
Loovnaiste portreede galeriile loovad tausta loodusest ajendatud akvarellid-pastellid ning ka oma isale pühendatud mälu sektsioon, kus kunstnik oma isale kuulunud Vabadussõjaks trükitud kaardi fragmendi põhjal puudutab ühtsuse, ühistegevuse, aga ka seda lõhkuvate tegurite teemat. Ehk toob millegi, mis oli väga päevakajaline sada aastat tagasi, oma isikliku ajaloo kaudu ja abil praegusesse aega.