Olete väga oodatud Ivo Lille, Teemu Mäki ja Matti Vainio näituse “Maskuliinsus” avamisele Vabaduse galeriis reedel, 4. augustil kell 18. Näitus on avatud 4. – 23. VIII 2017.
Kolm tuntud meeskunstnikku – üks eestlane ja kaks soomlast on valinud ühise väljapaneku teemaks maskuliinsuse. Ivo Lille nimi ei vaja ei eesti, aga ka laiemale kunstipublikule eraldi tutvustamist, teda tuntakse eelkõige võimsate, veenvate, aga alati esteetiliste klaasist objektide ja installatsioonide kaudu. Ka Teemu Mäki ja Matti Vainio ei ole Eesti kunstiväljal uued tegijad: Vainio elab Eestis ja on viimastel aastatel esinenud Tallinnas mitmetel grupinäitustel ja näidanud oma töid ka isikunäitustel. Teemu Mäki on eestlastele tuttav mitte ainult kunstnikuna (tema esimene suur isikunäitus oli Tallinnas Rotermanni soolalaos 2002. aastal), ta on astunud üles lavastajana (Von Krahli teatris “Harmoonia”, 2008 jt), esinenud konverentsidel, tema luulekogu “Surelik” on eesti keeles kätte saadav. Kui Matti Vainiot on huvitanud üksikisiku ja ühiskonna suhted eelkõige isiklikust vaatenurgast, siis Mäki väljaastumised on paljuski olnud kriitilised, filosoofilis-poliitilised arutlused praeguse ühiskonna ja seda kujundavate arusaamade üle.
Teemu Mäki põhjendab valitud teemat soolilisuse aspekti järjest kasvava olulisusega: “Soolisus määrab poliitiliselt, filosoofiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt, mida tähendab olla inimene. Ma pole kindel, et see peab niiviisi olema, kuid see on, vähemalt meie ühiskonnas nii. Isegi meie suhteliselt egalitaarne, emantsipeerunud ja pluralistlik ühiskond on ehitatud üles soolisuse stereotüüpsetele ettekujutistele: mehed käituvad niiviisi, sest see on nende loomuses, nad ei saa selle vastu. Seetõttu oodatakse naistelt sootuks midagi muud ja neile on ka märksa vähem lubatud kui meestele. Ja seetõttu ei ole siiani ühiskonnas just palju ruumi ja arusaamist nii-öelda kolmandale soola või kahe “normaalse” soo variantidele. /—/ Loomulikult eksisteerib soost tulenevaid ootusi, mida ise oleme enda ette seadnud – ma tahan olla just selline mees -, aga märksa enam on tegemist kultuuriliselt paika pandud reeglitega, mida on meile esitatud kui midagi loodusest kaasa antut, mille vastu ei saa.”
Seetõttu on vaja ka kunstis (ja kunstiga) jätkuvalt rääkida, mida tähendab mehelikkus ja naiselikkus?, milline mees või naine ma olen?, milline on minu seksuaalsus ja mida see ühiskonnas tähendab?
Matti Vainio teosed käsitlevad raskusi, üllatusi ja hämmingut, mida tema, mees kohtab, kui on hakanud mõtlema, mida tähendab olla mees: kui ta püüab vastata ootustele või mässata nende vastu.
Teemu Mäki video “Tavaline tapmine” on algselt tehtud tema lavastatud ooperi tarvis, kuid toimib ka eraldi teosena. Seal kõneletakse vägivallast: miks inimesed, peamiselt mehed tapavad. Soome juhtiv psühhiaater professor Hannu Lauerma intervjuu on kombineeritud Antti Auvineni muusika ja dokumentaalsete kaadritega. Kunstniku teine eksponeeritud teos, triptühhon “Transmehe portree (Maru Hietala)” käsitleb transseksuaalsuse problemaatikat. Portreteeritav sotsiaaltöötaja Maru Hietala on ka näitleja, ta osaleb Teemu Mäki lavastatud dokumentaaletenduses “Transformatsioonid. Maskuliinsuse ümberkirjutamine”, mida saab septembris näha Tallinnas Vabalaval.
Ivo Lille klaasist installatsioon “Jäikuse klirin” käsitleb mehelikkust abstraktsemal, kui emotsionaalselt väga mõjuval viisil. Ta on ise oma töö kohta öelnud: “Must-valge maskuliinsus idealiseerib paindumatut tugevust iga hinna eest, kuid klaasimaailmas on jäärapäisel jäikusel klirisev lõpp. Samas võivad purunemise heli ja pilt olla vägagi nauditavad.”