Vilen Künnapu näitus “Korsten, kuppel ja kuu” avatakse 23.juulil 2015. Näitus on avatud 24. juuli-11. august.Kohtumine kunstnikuga ja sellega kaasnev vestlusring toimub Vabaduse galeriis 06. augustil algusega kl 18.00. Vestlusringi teemaks on kunst, arhitektuur ja energia.
Arhitektist kunstnik Vilen Künnapu (1948) parafraseerib oma uue isikunäituse saatetekstis itaalia kirjanikku Italo Calvinot: “Projekteerides oma igapäevatöös maju, tunnen ennast tihti maalikunstnikuna. Minu paletil on trepid, ümarad aknad, pikad müürid, sammastikud, kuplid ja korstnad. Maalides tunnen ennast aga huvitaval kombel arhitektina,” lausus kunstnik.
Vilen Künnapu kohta võib sama hästi öelda ka, et ta on kunstnikust arhitekt. Või ka teoreetikust kunstnik ja arhitekt.
Künnapu ei ole oma põlvkonna arhitektidest ainuke, kes ei ole piirdunud ainult oma erialaga, vaid kes onennast väljendanud ka teistes meediumites. Nii nagu Leonhard Lapin, Jüri Okas või Toomas Rein, on ka Vilen Künnapu kinnistanud ennast vabadesse kunstidesse: tal on mitmetel isikunäitustel ja grupinäitustel olnud väljas joonistusi, installatsioone, arhitektoone ja maale. Temalt on ilmunud mitmeid teoreetilisi kogumikke (“Künnapu & Padrik. Valitud töid”, 1999, “Üle punase jõe”, 2001, “Templid ja tornid”, 2007, “Koht. Kujund. Energia”, 2010). Temagi kuulus kunstirühmitusse SOUP ’69 ja edumeelsete noorte arhitektide rühmitusse Tallinna 10.
“Korsten, kuppel ja kuu” on alguse saanud Kreeka ühelt maalilisemalt, vahest ka turistlikumalt, kuid kindlasti väga omanäoliselt saarelt Santorinilt. Just seal hakkas ta kolm aastat tagasi maalima geomeetrilisi kompositsioone või teisiti öeldes otsima just sealsete hoonete kaudu arhetüüpsete ehitiste seaduspära ja ka poeesiat. Seaduspära ja poeesiat on ta euroopaliku kultuuri hälli kõrval leidnud ka Tallinna vanalinnas, Andaluusias, Tenerifel, Maltas, Marokos, New Yorgis ehk siis mitmetel aegadel ja mitmes paigas loodud arhitektuurist.
Vilen Künnapu huvi ei ole piirdunud struktuuride ja mahtude edasiandmisega, tema maalide esmane mõju tuleneb koloriidist – lõunamaiselt intensiivseste, puhaste värvide kooslusest. Kohati lausa kummastava värvikooslusega on kunstnikust arhitekt sidunud tervikuks orgaanilise ja anorgaanilise maailma, taeva ja taimestiku ning arhitektuurilised vormid. Ise on ta öelnud, et “vahel tundub, et need raskepärased värvilised mahud ongi minu projekteeritud, kunagi väga ammu, nii umbes miljon aastat tagasi…”.