Iga kord, kui avati Peeter Ulase järjekordne näitus, kui sisenesin koos teiste külastajatega tema kunsti hingavasse merre, tekkis eesti kunsti ühistunne. Kunstisõbrad tunnevad ja mäletavad Peeter Ulase pilte, nagu tuntakse ka Kristjan Raua ja Eduard Wiiralti omi. Tema elu viimased näitused avati vähekülastatavates kohtades: Kristjan Raua majamuuseumis ning Eesti Panga galeriis. Ent ka Wiiralt ei hiilanud elu viimastel aastatel publikumenuga. Teisest küljest, niihästi Kristjan Raua muuseumi vaimsus kui ka Eesti Panga galerii ruumiparadoksid olid sobiv taust Peeter Ulase loomingule. Kahjuks ei jõudnud ma Kristjan Raua muuseumi väljapanekut vaatama. Juba seal nähti tema repliigis Kristjan Raua muinasmaa värava motiivile vihjet teispoolsusele, maailmale pärast surma. Peeter Ulase mõtted hakkasid selles suunas liikuma abikaasa Concordia Klari lahkumise järel. Enne seda olid nad lahutamatud elus ja kunstis. Ükskõik kummal näitus tulemas oli, tõmmiseid valmistasid nad ette üheskoos. Ei oskagi öelda, mis on kurvem, kas Eduard Wiiralti loominguline soikumine elu lõpus või Peeter Ulase minek keset lõpetamata tööd.
Peeter Ulas jõudis selgitada oma tütrele, kuhu ta kavatses pooleli jäänud piltidel päid ja muid objekte trükkida. Paberipinnale need ei jõudnudki, vaid jäid vaataja jaoks jäädavalt pilditausta uttu. Nendesse piltidesse astudes võib vaataja tunda end Herakleitosena või hoopis peategelasena Juri Noršteini kõigi aegade parimaks tunnistatud joonisfilmis Siil udus.
Andri Ksenofontov
https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/peeter-ulas-ja-olemine/
https://epl.delfi.ee/artikkel/51156154/ulase-isikunaitus-vana-mees-tahab-koju-mere-aarde