Tihemetsale olid peamiseks inspiratsiooniallikaks Islandi laavaväljad. Kunstnik ei ole neid natuuritruult jäädvustanud, vaid on lasknud esmamuljel edasi areneda abstraktsema vormikeele suunas. Tihemets kasutab kuivnõel- ja söövitustehnikat, samal ajal on tema töödes peale mustvalgete lehtede ka värvi, lisaks digitrükis fotomotiive. Tihemetsa kujundites on monumentaalsust. Ent alati on Tihemetsa töödes õrna ja tundlikku lähenemist loodusele. Kindlasti on ta neid kive puudutanud ja võib-olla põsegi vastu pannud, et kuulata ja tajuda nende hingust. Mai Levini järgi on tema töödele iseloomulik „suurejooneline ja selge vorm ning karge lüürilisus”. Sama võib öelda ka praeguse näituse kohta, ning kuigi mõisted „karge” ja „lüüriline” hästi kokku ei sobi, on see määratlus tabav. Kõik sõltub vaatajast, kumba poolust ta näeb, või näeb mõlemat korraga. Islandil käis Tihemets 2007. aastal, kuid tagataskus olid tal muljed ka Nõukogude-aegsetest nn loomingulistest komandeeringutest. Käesolev näitus tõestab Evi Tihemetsa jätkuvat kõrgvormi. Kui vaid leiaks inspiratsiooniallikaid. Kuid nagu on öeldud, leiab mõtlev inimene mõtlemisainet ka ühelt ruutkilomeetrilt või lihtsalt ateljeeaknast välja vaadates.
Ants Juske