Kristiina Kaasik viitab näituse kaastekstis ühele oma varasemale maalile, 1979. aastal valminud tööle Pääs kitsale rajale, mida maalides oli püüdnud välja elada tollast ahistavat ning alandavat olukorda: liikumispiirangut oma kodumaal, keelutsoone, spetsiaalseid lubasid. See on veidi libe konks, mis viib väljapaneku või ka laiemalt Kristiina Kaasiku praeguse kunsti tõlgendamise valedele radadele. Kunstnikul on ilmselt oma põhjused ning loomingu arengu sisemine loogika, mis on pannud ta mõtlema kolmkümmend aastat tagasi maalitud tööle.
Tema religioossusel ei olnud ei siis ega veel vähem ka praegu midagi pistmist ühe või teise konfessiooni atribuutika või isegi neile vastava metafoori loomisega. Tema lähenemisviisi võiks pigem võrrelda 20. sajandi alguse ekspressionistide hingestatud maastikutõlgendustega – kaitsekihi loomisega tollase alles pead tõstva konsumeristliku sootsiumi kaose vastu. Ka katedraal, saksa ekspressionistide üks meelismetafoore, ning eelkõige selle vitraažakende põhjal välja kasvanud teine metafoor paljutahuline kristall sobisid õige hästi avama Kristiina Kaasiku viieteistkümne aasta taguseid maastikuvisioone.
Kristiina Kaasik on visionäär, kuid mitte selle praeguses mõttes, tema visioonid on pigem intellektuaalsed ja hingelised eneseotsingud. Ta on ka praegu üsna samal teel, kuigi on sellegi aja jooksul teinud läbi mitmed loogilised muutused, arengu. Kristiina Kaasiku viimase aja maalid toimivad kui kultuurikihtide ladestused, mida kunstnik on arheoloogina asunud avama, et tuua vaataja pilgu ette midagi seni varjatut, kuid mingil põhjusel olulist. Sealjuures ei ole ta muutnud oma maalimisviisi, ei ole vahetanud pintslit skalpelli või meisli, värvi penoplasti või tsemendi vastu. Neid muutusi võib vaadata kui väljendusvahendite teisenemist, kuid eht kristiinakaasiklikult ei ole see jäänud pelgalt vormiarenduslikuks mänguks. Selles on midagi, mis viitab eluküpsusele, sisemisele selgusele, rahule ehk katarsisele. Ehk ka teatud kokkuvõttele.
Reet Varblane