Näitusega, mille materjali kogusin Itaaliast, teostub mu ammune unistus – loobuda ükskord ometi igasugusest omapoolsest Elu lavastamisest. Mulle meeldib lihtsalt kulgeda ja otsekui nähtamatuna Elu enese kättemängitud lugusid kaamerasse püüda nii, et need oleksid justkui otsekaadrid minu enese elatud elust ja emotsioonidest. Olen veendumusel, et ka kõige pöörasem kunstniku fantaasia on vaid hale jäljend juba ammu kusagil toimunust. Või toimuvast. Sest vaid Elus eneses saab eksisteerida ühes hetkes korraga kõikvõimalik. Ja seda inimmõistusest kordi võimsamalt just pisidetailide nüansirohkuses. Selle kinnipüüdmiseks tuleb vaid ise valmis olla. Elu on seda kõikjal ja alati niikuinii. Aga juhul, kui end fotode läbi väljendav kunstnik ei soovi ise lavastada, vaid Elu otse tabada, erineb tema saatus põhimõtteliselt teiste loojate omast. Sellise privileegi nimel tuleb ka keset kõige ahvatlevamat elukeerist leppida isetu vaatleja rolliga. Olema eikeegi, kui ühtid oma mina ja maailma sügavaimalt olemuslikuga. Sest kahte korraga – olla ise vahetu sündmustes osaleja ja sedasama siis kaamera tagant, distantsilt vaadelda – pole lihtsalt võimalik.
Ühesõnaga, tuleb lihtsalt olla – nagu leebe tuulehoo puhang üle päikesest pillavalt küpse õitemere. Olla MINATUUL.
Ly Lestberg
