1960. aaste lõpul astus Eesti kunstiavalikusesse mitu andekat noort naisskulptorit, Hille Palm, Aime Kuulbusch, Kaie Parts ja Ellen Kolk, kes lõpetas ERKI skulptuuri erialal 1967. Ellen Kolgi tulekuga võiks rääkida estetismi taasväärtustamisest skulptuuris. Väljapeetud vormi ning meisterliku pinnatöötlusega figuurid ja portreed haakusid 1970ndate algusaja uue põlvkonna esteetikaga. Võiks öelda, et E. Kolk jätkas 1930. aastate lõpus Eesti kunstiellu astunud noorte naisskulptorite (Linda Sõber, Amanda Jasmiin, Lidia Laas jt) uusklassitsismist lähtunud selgevormilist meisterliku pinnatöötlusega laadi. Enamus tema täisfiguur- ja portreeskulptuuridest on teostatud pronksis. Ellen Kolk tõi pronksi skulptuurimaterjalina taas näitusesaalidesse. 1970. aastal valminud “Veenus” (EKM) on üks esimesi täisfiguure selles laadis. Teos on valatud veel Kopli Laevaremonditehase algelistes oludes ning lausa idamaist käsitööd meenutava kõrgpoleerviimistlusega. Professionaalsest huvist on Ellen Kolk korduvalt osalenud oma teoste pronksivalus.
Juta Kivimäe