Lola Liivati kui abstraktsionismile ihu ja hingega pühendunud kunstniku jaoks selliseid küsimusi ilmselt ei ole. Tema on looja, kes on veendunud just selle diskursuse õigsuses. Mis aga ei tähenda, et iga uus maal, loomeakt ei tähendaks ka talle uut ülesannet, kõhklusi, küsimusi. Ja see on vaieldamatult Lola Liivati maalikunsti tugevaim ning alati hindamist väärt külg. Ta ei ole küll kunagi olnud müüre purustav avangardist, kuid nii tema 1960ndate alguse pritsimistehnikas muusikaainelised interpretatsioonid, 1970ndate reaalse ja illusoorse ruumilisuse vahekorda vaatlevad assamblaažid, 1990ndate vabanemiskogemuse väljendused kui ka päris viimased, veidi pateetilised austusavaldused oma riigile räägivad järjekindlusest, enesele kindlaksjäämisest ehk keskhoovuse trotsimisest.
Reet Varblane